San Isabella

Ha"id pu"hi!
Meie puhkused ja puhad siin kah jatkuvad endiselt, tulime just tagasi Galapagose arhipelaagi suurimalt saarelt San Isabellalt, mis on idee poolest lihtsalt 5 lahestikku asuvat merest tousvat vulkaani, millest uks mida kulastasime ajas laavat viimati valja 2005 aastal. Isabella ja selle pisike naaber on ka tekkeliselt noorimad saared siin, kui vanad, jaan vastuse volgu :). Sinna ja tagasi liiklesime kiirpaadis, mis oli kull kohati marg aga samas meeli paitav elamus, vaadates kuidas 2 koda 200 hobust taga vett ules peksid. Vahemaa oli 2 tundi, ehk ma ise arvaks, et vast nii 60 kilta.
Igatahes juba Saqn Isabellal olles, saime kondida laavaojadel ja naha vulkaanilist loodust oma karguses. Suht suureparane matk oli see mis kraatri (maailma suuruselt teine moodustis Goron Goro jarel) umbruses sai tehtud, saime uhtteist teada ka kohaliku taimestiku ja sisse tunginud "parasiit liikide" kohta. Sinna ratsutasime mingilt maalt hobestega, ma sain elus esimest korda vististi kui malu ei peta, isegi sellise eluka galoppi. Kuigi, vaesed vaiksed ja kondised loomad agasid mu ja Arti paksude kerede all peris hoolega. Siukest hasti ratsutatavat pinnast oli kull suht vahe, suur osa teest oli uks mudamulgas, sest ilm meid eriti ei soosinud. Tagasiteel maelt sai mingi osa teest jala tuldud ja isegi veelgi mudasemaks saadud. Toestust leidis ka fakt, et tasub olla eriti laisk ja unupea, mina kes ma olin eriti ontlikult kinnised jalanoud kaasa votnud olin uhes nendega uks suur mudakai, Art kellel olid ainult plahvid, sai aga enda kasutusse eriti seksikad kollased kummikud, mis kaitsesid teda kui issanda voluvits sel mudasel rajal. Reisikaaslasteks oli meil seekord uks vaga lahe viieliikmeline Quitost parinev Ekvadori perekond, lapsed olid vast mingi 16, 12 ja 10 (esimesed kaks poisid, viimane tudruk) ja vanematest ema looduskaitsja ja isa autokummi arikas. Nalja sai nendega kovasti ja jutuajamised olid samuti meelikoitvad. Art lubas samasugused lapsed kasvatada endale, aind kaks korda rohkem :). Paale vulkaani sai kaidud veel ka veits snorgeldamas ja mere aares. Snorgeldamine oli mage, mask lekkis ja nahtavus oli vihma totuu null, kalad samal póhjusel jalga lasknud. Kull aga onnestus snorgeldama minnes naha pingviine ja Blue footed boobiet (helesiniste jalgadega lind), hunnikust merilovidest, iguaanidest ja krabidest raakimata. See on uldse suht surreaalne siin, kuidas iga nurga peal void iguaanile otsa komistada, iga paadi peal vedeleb merilovi (jah nad huppavad paadi peale mis vee peal seisab) ja rannaarsed kivid on punaseid krabisid tais. Noh tana mingi tunni parast asume teele lounapoolsete saarte poole (Floreana, San Christobal, Espanola, Seymour), mis peaks elu poolest palju rikkamad olema, eks nais mis vark seal on.

Lisaks loodusvaatlustele, testisime ka uhes rannabaaris kookospahkli sisse tehtavat jooki ja teises Caiprihiniasid. No utleme nii, et see kookose vark mu sudant ei voitnud, kuigi polnd paha, aga see, et et me senini Eestis uskund oleme, et see jook mis meile tehti oli Caiprihinia, see on kull puhas puha lihtsameelsus. Siinne on hoopis teise maitsega, ja kuradi hea raisk, me vedelesime ja testisime kolm ringi (plaan oli testida, mitte labustada), enne jareldusele joudmist, et voimegi nii testima jaada. Muideks uldse tehakse siin kokse armastusega, jouluohtul tegin kah vaikse tiiru linnas (Art oli kustund ja pikutas hotellis) ja astusin paarist kohast labi (siin tahistatakse joule suuresti valjas koos imelike vilkuvate pakapiku mutsidega, mitte pereringis) ja proovisin uhes kohas Long Beachi (nagu Long island, aind Coca asemel johvikamahl). No kurat, kui jaa ja sidrunimahla kogus on oige, siis johvikamahla ei ole vajagi, kusjuures seda pannakse nagunii aind varviks. Igatahes, paar louna ameerika baarmeni Eestisse armastusega tood tegema importida oleks hea diil, ootad kull oma koksi tsiba kauem, aga asi on seda taiega vaart.

Nunii, meil nuud aeg siis Laevale Amigo I suunduda, jouame tagasi Puerto Ayorasse 31-sel, et uus aasta vaarikalt vasta votta. Siin pidi tulema viisakas pidu, koik ilusti tanavatel ja boonusena siis pannakse hulga inimeste nukke pólema, juba praegu on usinamatel nad valmis meisterdatud. Ootan ponevusega. Teile siis head vana loppu ja head uut kah, vast 1. Jaanuaril pajatame oma uutest nagemustest, et me oleme hetkel Eesti ajast 8 tundi maas, siis 1. Jaanuari hommikul kell 8 uut raportit otsima hakata vaga motet ei ole :))).

Veealune maailm

Heipsa. Nagu Art siin ennist seletas, ujusin ma tana haidega, onneks mitte maffiakeeli arvatuna. Kaisin sukeldumistripil ja see oli vaga tuus, nagin esmakordselt oma pisikeste punnis silmadega naiteks vasarhaid ja galapagose haid, vasarhaide puhul avaladas ilmselgelt peale nende lommi loodud nina sugavat muljet see, et nii suurt hunnikut haisid ma polnud korraga nainud - ma loendasin umbes 15 isendit uhes suures pundis. Kaisime sellises sukeldumiskohas, mil nimeks Gordons Rock, ja kuigi seal ei olnud mingit korallriffi nii suure hulga varviliste kaladega nagu voib naha indoneesias, tais voi punases meres, laheb teine sukeldumine raudselt mu isklikku top 3e. Esimene oli kah suht lahe ja silmatud sai moningaid vaiksemaid vasarhaide gruppe ning rifihaisid ja tapilist raid, mis justkui holjub labi vee, saba taga, aga teise ajal lisandusid siia veel merilovid, keda vilksti ules ja alla ujumas korda kaks nagin, kilpkonnad, kes vee all pole sugugi kohmakad loomad, eelpool mainitud suur vasarhaide grupp, rifihaid, moned vaga huvitavad meritahed, barracudad ja hunnikutes vaiksemaid kalu. Sain isegi teiste tehtud pildid ja paar videot sukeldumispoest kaasa, nii et kunagi vahest isegi naete mida ma siin seletan. Seltskond kellega kaisime oli suht rahvusvaheline ja vaga erineva kogemuste pagasiga, oli ule 1000 sukeldumise teinud taanlane ja teist korda veealla lainud jaapanlanna, paadis pesitsesid veel ka kaks hollandlast, kellele eraldi vaike sukeldumise A ja O tehti ja esimest korda vee all hingama pandi. Mina kaisin ara umbes 30 m sugavusel ja hiilgasin loomulikult sellega, et hingasin koige rohkem - ehk siis sain alati suht esimesena oma ohutagavaradest jagu, kurat, 6-7 liitrit kopsu, mis magedes ja maa peal uldse on igati kasulik kraam vee all vaga kaugele ei vii ja vaga kaua veealust ilma nautida ei lase (mingi 40- 45 minti sukeldusin umbes molemal korral vast). Jaapanlanna selle eest hiilgas loomulikult meil sellega, et liikus ules alla esimesel sukeldumisel nagu suuna kaotanud kosmosesustik, mis sukeldumisel, igaks juhuks mainin, on kuradi ohtlik. Ohutuspeatuse tegemisel (et tusistusi ei tekiks peale sugaval kaimist, tehakse ca 5m sugavusel 3 minti pausi tavaliselt), suutis ta koigepealt umbes meetrini pinnast jouda ja siis uuesti umbes 15 meetrini vajuda monekumne sekundi jooksul, aga eks tal oli veits liiga palju kaalupomme kah voo peal. Uldse selgus rahvaga raakides huvitavaid asju, naiteks taanlane oli siin jummalast juhuslikult, tahtis teine mehikkosse lennata, aga naed, maru jama, amsterdamis sadas lumi maha ja lennud ei lainud, uut pakuti lennufirm poolt peale joule. No nii kaua ei tahtnud aga oodata, seega, vaatas mis riikidesse saab lennata, mingi 5/ndal katsel mehhikost lounasse liikudes Ecuador, ja volia, siin ta on. Hoolandi paarist mees jallegi, oli mingi teletootaja, kes tegi umbermaailmareisi kolmemastilise purjekaga ja mingi rahvaga ja saadet sellest, kurat, ja talle makstakse selle eest. Ilmselgelt meil on elukutse valikuga miskit Artiga nihu lainud...

Igatahes, olen rahul paevaga, sukeldumine just liiga odav lobu pole, nii et eks nais, kas veel siin veealla lahen. Panime lukku ka oma pikema kruiisi, pohimotteliselt teeme mingi 4 paevase tuuri lounapoolsetel saartel, lahkume puhapaeval, see raisk, nagu iga asi siin saartel maksis kah paris mitu kulli, aga noh, kui siin olla, siis alterntiivkulu mitte ringi vaatamisest oleks ikka oluliselt suurem, kui majandusterminitesse minna. Puhapaevani tsillime niisama, tana vahest vaike diskoteeka, homme vaatame siinsamas mida naeme, ma kain Darwini keskuses kus Art tana oli ja mis suht seks pidi olema ning voibolla kaime veel paeva kaks ara korval saarel, mis on saarestiku suurim, San Isabel oli nimi, kui miskit kuskil malusoppides sassi ei lainud. Igatahes, karta on et lootma peab ning senine kogemus naitab, et Galapagose fauna ongi nii kreisi kui raagitakse.

Ja otse loomulikult, koigile ilusaid joule, loodetavasti on ilusti lumi maas ja nad on valged, meil oli siin tana 27 kraadi, ohuniiskus 83%, vee temeperatuur 26 kraadi, ainsad valged kaljud mida nagin olid sellised linnusita koguse tottu, mingit joulutunnet seega ei ole ja kuupaeva sain teada arvuti taha istudes. Artile joulukingitus on kah ostmata, aga loodan, et ta on kuupaeva osas sama ignorantne kui mina :)

Massa

Galapagos

Tere! Vaatamata vaikestele tagasilookidele joudsime eile parastlounal Galapagosele. Tagasilookide all motlen lennuki hilinemist 2,5 tunni vorra (statistikast niipalju, et 3-st Louna-Ameerikas tehtud lennust on 2 hilinenud, keskmisel 2,25 tundi; kui siin kunagi lennata kavatsete, siis soovitan heaga 5 tundi varuks jatta, kusjuures lahe on see, et check-in, boarding ja lennuki valjumine on siin antud minuti tapsusega, a la 13.38, mis tavaliselt paar korda 15 minuti vorra edasi lukkub), kuid kohale me joudsime. Esmalt soitsime bussiga sadamasse, sealt 0,8 USD eest praamiga ule ja seejarel taaskord bussiga Puerto Ayorasse, mis on siinne turismimeka. Esimese asjana lahendasime oobimisekusimuse ja seejarel hakkasime infot kruiiside kohta koguma. Infot on vaja, sest osad laevad on parajad peldikud (eile oleksime peaaegu votnud laeva, mille mootor 2 nadalat tagasi reisi ajal polema laks - seda saime loomulikult hiljem teada), kallid voi on kruiisid imelikud (tavaline teema on see, et 3 paevane kruiis tahandab ohtul laeva peale minemist, jargmisel paeval erinevate saarte vaatamist ja kolmanda paeva hommikuks taas sadamas olemist - sisuliselt ostad ujuva hotelli kaheks ooks). Mingi plaan on tanaseks paigas, parastlounal vormistame asja ara, soov on pikem kruiis teha (kuni 8 paeva).

Massa ujub hetkel haidega (aka sukeldub) ja ise soovisin surfama minna, kuid kahjuks pean turismimeka vaatamisvaarsustega piirduma, kuna tana pole siin sobivat ilma. Kull jouab ka surfata.

Minu poolt tegemist viimase sissekandega enne joulusid (Massa akki muljetab ka veel), nii et soovin koigile huva joulu!

art

Guayaquil vol2

Tere taas!

Pool paeva linnas ekselnud, parafraseerides Massat, siis tegemist esimese Ladina-Ameerika "mitte-turistilinnaga", kus meil on olnud au viibida. Elu on siin toepoolest sama kirju nagu erinevates filmides nahtud. Tapset arvu ei oska oelda, kuid ca 3 korda on tana elekter linnas ara olnud, mistottu on niigi narviline linn veelgi narvilisemaks muutunud. Samas kohalikud on olukorraks valmis, naiteks poed tostavad oma elektrigeneraatorid tanavale ja elu laheb edasi (see teeb niigi larmaka linna veelgi larmakamaks). Onnestus naha tipptunni liiklust, kui foorid lakkasid jarjekordse elektrikatkestuse tottu tootamast. Ega midagi eriti ei juhtunud, lihtsalt jalakaijaid ei saanud enam ule tee, kuna ukski auto ei viitsinud kinni pidada. Huvitav kogemus oli ka linnas ara eksimine, nimelt jatsin kaardi hostelli, kuna arvasin ennast linna juba piisavalt tundvat. Koik tanavad on siin nummerdatud ning linn on ilusasti blokkideks jaotatud. Pohja-louna suunal jooksevad called ja ida-laane suunal avenued. Maletasin, et elame mingis kombinatsioonis 3 ja 4 (calle ja av), kuid kahjuks ei oelnud keegi, et linna kesktanavad jagavad linna omakorda sektoriteks ning loomulikult otsisin hostelli vales sektoris. Kui veast aru sain, siis hakkasin jargmisest sektorist otsima. Igatahes peale seda, kui olin veel tiba ekselnud otsustasin keha uhe kaljaga kosutuda ning seejarel taksoga hostelli soita. Elu on ikka seiklus.

Ohtused plaanid lahtised, homme peame vara liikuma hakkama, nii et liiga pikalt ei saa linnas olla. Kahjuks luuret Galapagose tuuride osas ei saanud teha, seega peame selle homme uhe esimese asjana ette votma.

art

Guayaquil

Tervitused ka minu poolt ja huva peagi saabuvat jouluaega koigile! Lood siis sellised, et oleme omadega Guayaquili joudnud, eilsele lennukile mahtusime ilusasti ja kohti jai isegi ule. Suur ullatus ilmnes Guayaquili lennujaamas, kui Galapagosele lendava (Galapagosele saab ainult lennata Ecuadorist, Ecudori lennufirmadega) lennufirma Aerogal klienditeenindus meie piletid ca 5 minutiga umbervormistas ning seda ilma lisatasuta. Vabandanti veel, et tanasaeks ei saanud vahetada (mangisime natukene solvunut, kuid noustusime siiski) ja nii me homme Galapagose suunas teele asume. Vahepeal kaisid peast labi juba muud voimalused, mida ette voiks votta (moni teine riik ara vaadata, dzunglisse matk teha, koju varem soita jne), onneks neid enam vaja ei lahe. Vaike ullatus oli lennujaamas see, et mind riiki vormistanud piirivalvur ei leidnud Eestit infosusteemis, mistottu olen vist latlasena (krt see ei ole naljakas, naer jatta) Ecuadoris.

Lennujaamast liikusime taksoga hostelli, mis kull suhteliselt kirves, kuid paljudele valge inimese vajadustele (konditsioneer, ventilaatorid, duss jne) vastav. Ohtul kaisime linna peal, kuna tegemist oli puhapaeva ohtuga, siis melu just liiga palju ei olnud. Tana lahme vaatama linna suuremad turistiloksud ule ning plaanis on ka luuret Galapagose cruiside asjus teha. Guayaquilis olles tunnete kohe, et ekvaator ei ole kaugel ja ookean on lahedal. Ohuniiskus ca 60%, tana lubatakse 29 kraadi sooja. Esmamulje ok, tundub, et metalliarikad elavad siin linnas hasti, nimelt on enamik aknaid/uksi trellitatud.

Igatahes tundub (loodame!!!), et oleme vist oige(ma) tee peale jalle tagasi saanud ning loodetavasti sarnaseid ullatusi rohkem ette ei tule.

art

P.S Massa uritab varasemate postituste juurde pilte ules panna, nii et kui aega saate, vaadake blogi varasemad postitused ka ule.

Ikka Limas

Tervisi ja veits paikest kulmale eestimaale. Meil siin eilne paev jatkus sama tahe all nagu ta oli kulgenud, ehk siis kui hakkasime ohtul Quito poole lendamiseks check in-i tegema, selgus, et mis asja, et te poisid ju olete ju meil stand by jarjekorras ja mitte lennuki peal, mis tipnes siis sellega, et loomulikult jalle lennukile ei mahtund, saime hoopis mingi supervisoriga maid jagada tukk aega ning nuud siis lahme uuele katsele - lend Guayaquili millele me nuud ikka vaidetavalt kindlasti peaksime saama lahkub kell 10.30, ehk Galapagosele lennust oleme maas mis maas, eks koha peal vast saame midagi tapsemalt teada, seni on koik katsed seda lennufirmat tabada loppenud kumnete minutite pikkuse muusika kuulamisega konejarjekorras ja emailile pole kah kippu ega koppu vastatud - arusaadav, ikkagi nadalavahetus ju :). Oo tudisime lennujaama hotellis, mille hea joppamise korral kindlustus vast katab, igatahes ilma tottu viibinud lendude puhul louna ameerika lennufirmad siukest asja ei voimalda (euroopas see tavaline praktika, et hotelli saad). Igatahes, Ecuador, here we come again...

Lima

Heia, tana on vahelduseks olnud selline paev, kus enam vahem koik, mis persse on saand minna sinna ka suundunud on... Hommikul hilines lend Cuscost Limasse, mistottu jaime ilmselgelt maha oma Guyaquili suunduvast lennust, paeva jooksul ja homme sinna minevad lennud ja Quitosse varasemad lennud olid viimseni tais, ning meile parimana leitud variant Quitosse sudaooks lennata ja sealt hommikul 9.30-ks edasi (voi noh, geograafiliselt isegi tagasi) Guayaquili liikuda, oli kull kena pingutus meid aidata uritanud Taca airline neiu poolt, kuid fakt et meie Galapagose lend valjub juba 8.40 muutis selle taitsa mottetuks. Asja tipuks on Galapagosele mineva Ecuadori lennufirma kattesaamine osutunud voimatuks ning netist vaadates lende sinna saada enne Jaanuari pole voimalik. Seetottu saigi siin veel umbes miljonit eri varianti uuritud, lopuks joudsime tegevuskavani Quitost auto rentida ja sellega Guayaquili minna, rahvusvahelised tegijad panevad laupaeval ilusti koik om aoffice aga kinni mingi 7, nii helistasingi umbes 20 firmasse enne, kui miskitki leidsin (no pooled muidugi olid hispaaniaumbkeelsed ja moni osutus restoraniks). Nuud siis tegevuskava selline, et keski Enrique, tuleb ilusa raha eest meile lennujaama vastu, ootab minu nimelise sildiga ja toimetab meid Galapagose lennu ajaks Guayaquili. Louna ameerika asjajamisest on tanaseks siiber ja juhe koos, aga noh, elu on seiklus, ning meid ainsama transama noustunud firma nimeks on kah adventure car rent, nii et eks nais, kas homme hommikul 8.40-ks lennule ara seikleme voi mitte, kui ei siis on igastahes Galapagosele minekuga sitasti. Vot nii, juhe koos, pohlamoos.

Cuzcos

Tervitused. Peab austlt tunnistama, et seekord reisi tempo sedavord kiire olnud, et blogimine on taitsa vaeslapse ossa jaanud, katsun tsiba seda asja siin parandada.
Joudsime just asja tagasi Inka Traililt ja Macchu Picchust, utleme nii, et tana oli ikka ule moistuse hard core kultuuri paev, imesime endasse vaateid ja varemeid iga pooriga nii palju kui mahtus, tousime hommikul kell 4, et siis hommikusoogi peal peale kahetunnist kiirmatka paikse varavasse Macchu Picchul ilma soomata ja joomata kella 13 ringi trallida. Macchu Picchu on vagev, selline kombinatsioon magede ja vana arhitektuuriga, et sonadega seda kirjeldada on suht voimatu, mitte ilma asjata pole ta louna ameerika enim kulastatav vaatamisvaarsus. Sellest ka tema suurim norkus - no maa ala on kull suht viisakas, aga nii kuradi palju turiste trambib seal ringi et see pole isegi naljakas, ja praegu veel oli vihmaperioodi tottu (meil vedas ilmaga) low season...

Aga tegelt voiks asjadest ja Inka trailist raakida vist algusest peale. Kui suht ilma viperusteta Cuscosse olime joudnud traavisime sedamaid oma tuuri korraldaja firma officesse (Alltreck Cusco), maksime ulejaand balance ara ja kinnitasime seega et ikka joudsime ilusti koige naha ja akrvadega oigeks ajaks kohale. Selgus, et grupis on veel neli uus meremaalast, uks abielupaar ja kaks umbes meie vanust neiut ja kolm ca 20st austraalia neiut. Tundus suht OK, tagantjargi vaadates voiks oelda, et koik olid parajad memmekad, eriti mingit aktiivsust kuskilt poolt midagigi teha sealt ei tulnud, aga see vois ka sellest tulla, et neil lohv suht tuhi oli suurest matkamisest enamus aega. Meite jaoks oli peale Aconcaguat see matkamise pool seal rohkem nagu jalutuskaik pargis, uks paev pidi jalad kohu alt valja votma, kui teine paev ule Dead Womans Passi sibasime ja paeva jooksul tuli 1400 m tousta ja siis 700 laskuda, rada oli suht hea ja see tegi asja lihtsaks, astmed veits kaisid pinda vahepeal. Kronoloogiliselt vaadates, siis esimene paev oli puhta soojendus, lasime mingi 10 kilti (ehks siis vast 3 tundikondimist) mooda suht tasast maad (no nii tasane kui ta Andides olla saab :)), moned monusad vahepalad arheoloogilistes paikades ja ohtul keerasime mingi kohaliku majapidamise hoovis telkidesse kulili. Otse loomalikult oli meile kui valgetele inimestele kaasa pandud terve tagumikutais kandjaid, kokku 9 peale 9 (kaks olid sh kokad ka) lisaks kaks giidi, Edwin (pohigiid) ja Joel. Me Artiga kandsima oma nani ise, nagu ka usmeremaalased, aga noh, eks toit ja telgid ja toidutelgid ja pesukausid ja palju sellist motetut nanni tuli ikka meilegi uhes tarida. Toidukorrad 0lid ikka mitmekaigulised, asi oli kuninglik uhesonaga.
Teine paev oli siis fuusiliselt asja nael, nagu pogusalt eelpool mainitud, andis ikka ronida, kuradi hull oli ikka vaadata kogu seda keel ripakil valgete turistide hordi, kellest 25 kilose kotiga porterid vups ja vups mooda lidusid. Ise liikusin kull porteritest kiiremini, aga no kott oli kah vast veits pealt 10 kilo. Uldiselt tekkis siuke tunne meil, et valge rass raisk sureb valja, no nii ei saa rallit soita kui iga siukse pisikese asja peale noored suured tugevad inimesed pillima tahavad hakata. No muidugi, eks meil oli vast korgusega kohanemise eelis kah (tousime 4200 peale seal korraks) aga see uldist pointi ei muuda. Samas muidugi, eks valge inimene pea ajudega puuduva vintskuse tasa tegema, porterite kontingendi kohta ei saa jalle kuidagi vaita, et nad ulearu geniaalsed oleks olnud oma vagagi muljetavaldava vintskuse juures - samade telkide ules panek eri kohtades oli alati uus puzzle ja katsumus. Uhesonaga, meie Artiga oleme, targad tublid ja ilusad, teised aga kas lollid voi la9isad :). Paeva lopetasime orupohjas, mis oli vagagi ilus, kui ainult jalle - neid va meiesuguseid avastajaid seal nii palju poleks olnud. Gruppe suuruses 3 kuni 20 oli samas laagris oma paarkummend. See oligi kogu selle treki juures koige hairivam, loodus on mega kena, ajalugu on olemas, aga asi on nii popp, et seda nautida ei saa. Seetottu voibki olla, et tasub lihtsalt mingi alternatiivne trekk teha, voi lihtsalt oo Aquas Calienteses veeta ja hommikul vara vara Macchu Picchut vaatama minna ja seal hoolega ringi rallida.
Kolmas paev oli siuke tsill prill, veist ules, veits alla, moned varemed ja ohtul taas suur uhine laagripaik, kus lisaks olemas ka restoran baaar, kus me Artiga giididega veits vennastusime. Giidid olid meil igati muhedad, oma mite paris filigraanse inglise keele oskuse tegid nad tasa suure puudlikkusega ja teadmised olid neil korralikud nii ajaloo kui taimestiku ja muu koha pealt, vaga viis.
Ja tana siis, vaike ronimine paikese varavasse, kust Macchu Picchu taitsa kenasti peo peal on,

voi noh, oli meile, kes me suht vara sinna joudsime, mingi hetk viskas sellise pilve sinna ette, et miskit polnd alla naha. Siis tehti meile tuur ja saime taitsa targaks inkade teemadel, kuda nad pooripaevi jalgisid, ohverdasid, kive loikasid ja lihvisid, maisi kardulaid kasvatasid, sidet pidasid ja kauplesid jne. Ja siis ronisime Artiga Wayna Picchu otsa, mis siis on mae otsas asuv (400 m korgemal) pisike inkade ehitis, kust signaliseeriti teistesse asulatesse Macchu Picchu uudiseid. Vot need olid vaated, mis sealt avanesid, kuradi kahju, et see arvuti siin keeldub mu malukaardi lugejaga suhtlemast monuga paneks siia vaikse pildi ules - no leidsin nuud Guayaquilis abivalmima arvuti:),

Omamoodi huvitav oli ka, kuidas laamad mooda varemeid ringi tuterdasid ja eri poose votsid, omamoodi elukad.



Uks oli isegi Wayna Picchu tipus, no kurat kuda ta sinna sai ma ei tea, see tee ja trepp oli ikke ule moistuse jarsk mis sinna viis. Lisaks elas seal tipus uks koer, arvatavsti samuti pisikese magikitse vere lisandiga. Igatahes - kui Macchu Picchule minek, siis igathes, tasub ronida sinna otsa, inimeste arv kellele seda lobu lubatakse on kull piiratud 400 paevas, aga kui korghooaeg ei ole, siis kiirelt kohe sinna lipates ja end regades, peaks saama kull. Kaisme veel veits nurga taga vaatamas ka Inka silda, no kuradi hamastav, kuidas nad on tee rajanud pustloodis kalju seinale karniisi mida mooda liikuda saab, kuigi see oli enamasti ikka tsiba ule meetri lai, oli paarsada meetrit alla poole kukkumise voimllkkus kuradi suur ja norganarvilistel votaks see pilt seal tsiba vedelat raudset puksi. Aga vaade jallegi ulemoistuse paeluv. Nojaa peale seda siis, kui naha poorid mis 4 paeva dusi polnd nainud olid viimseni kultuuriga taidetud, tulime bussiga Aquas Calientesesse ja sealt rongiga ja bussiga siis tagasi Cuzcosse.

Kurat, kui ma siin juba nii kirjutamishoos olen, siis panen paar sona Boliivias tehtud Salar de Uyuni retkest kah, mis ajapuudusel taiesti ebaoiglaselt vahe kajastust leidis kogu omas hiilguses. Nagu Art poiss raakis, sellist asja pole varem nainud. Esimene paev porutasime Uyunist siis soolakorbe, hakkasime nii vaikselt otsast avastama, vaadates kuidas servast seal soola koguti, seda kirvega kuubikutesse raiudes, et loomadele anda. Aare aladel oli see 12000 ruut kildane korbelahmakas siuke kergelt helepruun , tolmust mis umberkaudsetelt magedelt sinna langenud oli, asja sudamesse joudes oli aga tunne nagu oleksime suurel lumevaljal, millele keegi on mesilaste karje joonistanud, uskumatu pilt. Asi selles, et iga aasta vihmaperioodil kattub korb veega, mis siis kuivab, nii jaab taitsa sile vali. Kui marja soolamassi seest omakorda vesi aurustuma asub, tekivad murdejooned, mis tekitabki karje illusiooni. Parima vaate sellest saime Kaktuse saarelt, mis oli kalasaare nime sand kuju jargi, vaatsime mokk tollakil, pildistasime ja tegime kunstfotosid ja siis jalle vaatasime mokk tollakil. Ohtuks laksime soolahotelli, taitsa soolaplokkidest tehtud, porand ilusti soolaga kaetud ja kogu sisustus soolast. Voibolla oli asi veits ebaseaduslik, voibolla mitte (mingi jutt on, et siukseid ei voi ehitada), lahe oli igastahes.
Teine paev moodus Flamingode tahe all, no ikka lahedalt ja kaugelt ja igast asendist sai neid vaadeldud ja pildistatud, Art oma korraliku Zoomiga sai selliseid pilte kuidas nad endal tiiva alt kirpe otsivad et oi oi oi. Aga minu jaoks oli tipphetk ikkagi Laguna Colorado, ehk punane jarv, taiesti uskumatu mineraalide sisalduse tottu punane vesi valgete vaavli ja soola kallaste ja triipudega

flamingod sees ujumas, kirjeldamatu. Ja siis veel vulkaanid viimasel paeva ja mudaaugud ja soojavee basseinis suplus valjas oleva kulma ilmaga ja asja juurde veel igati hea seltskond *ma sellest vist veits mingis kommentaaris kirjutasin juba). Kogu see vark oli tasemel, tuuri tegime siukse firmaga nagu Andes Salt Expeditions, juhuks kui keegi on minemas, ainus hada oli, et giid jonnis esimene paev ja ei taht inglist raakida, hiljem saime teada, et see asi vist oli selllest, et talle autojuhi palka pakuti. No aga kokkuvottes, tuus.

Nii, aga nuud on asjalood nii, et tarvis veits loogastuda, lahme porutame keresse uhe siinse kohaliku horgutise - Merisea :), teeme seda restos mis on meil trekil kaasas olnud koka oma ja paale seda lamme linna peale lallama (algul kohaliku salsateeki ja hiljem turistidele moeldud diskoteeki vast) koos uhega oma Macchu Picchu giididest, Joeliga. Kavas on testida ka kohalikku napsi Piscot. Homme puhkus ja siis ulehomme lendamegi juba Galapagosele, Guayaguili kaudu. Kaju on selle reisi juures sellest, et natuke kiirustades suuri vahemaid labides, ei jaa mingit aega kohalikku kultuuri suubida, vaita, et me Argentiina voi Boliivia voi Peruu inimeste kohta mingeid meeletuid avastusi voi uldistusi olme teinud voi oskaks teha, on puhas jura. Kull aga naeme me ilusti rahulikult ara 4 suuremat atraktsiooni mis siinsel mandril meie jaoks on: Aqoncaqua kogu oma voimsuses, taiesti hammasatav Salar De Uyuni soolakorb ja sealsed jarved ja vulkaanid, Inkade parand Macchu Picchu naol ja vaidetavalt ule moistuse suureparased Galapagose saared oma erilise faunaga. Muu jaoks tuleb kunagi tagasi tulla, pooleteise kuuga ei joua kahjuks lihtsalt rohkem.

Taas teele

Tagasi Uyunis, luhike kokkuvote tehtust/nahtust. Kokku olime teel 3 paeva, kuigi viimane paev laks peamiselt Uyunisse tagasi soitmisele. Esimesel paeval oli paevakorras soolakorbe kulastamine/pildistamine erinevatest kohtadest, asenditest jne. Koht ise on ebareaalne, minu noor silm pole varem midagi sellist nainud. Kuhu ka ei vaataks, koikjal on valge soolakorb, taustaks vulkaanid. Teisel paeval sai erineva varvusega jarvesid vaadatud (kollane, punane, roheline, valge jne - soltuvalt, mis mineraalid jarves domineerivad). Tegemist kohaga, mida sonadega raske kirjeldada. Kui tekib voimalus pilte ules laadida, eks siis saate ise aru, millest raagin. Tana sai erinevaid vulkaane ja geisreid kaetud ning nagu juba oeldud, tagasi Uyunisse soidetud. Kahjuks/onneks (ega siin linnas miskit teha pole, umbruskonnas kull) liigume juba tana edasi. Hommikul peaksime Boliivia pealinnas La Pazis oleme ning sealt proovime asap Cuscosse soita. Nagu hetk tagasi teada saime, siis Inka Trail matka soojendusuritusele (matka tutvustus, varustuse soovitused jne) me ei joua. Hetkel veel ka lahtine, et kus Cuscos oobime, kuid need detailid loksuvad loodetavasti ise paika. Peale Inka Traili on Cuscos uks paev aega puhata/ostelda/kirju saata jne ning siis liigume edasi Galapagose suunas. Natukene reisivasimus mul vahemalt peal, kuid lahedad asjad ootavad ees, nii et pole aega eriti podeda. Jargmine sissekanne nahtavasti ca 18-19.12, kui Inka Traililt tagasi. Hoidke seniks lipp korgel!

art

Uyunis

Heipa, joudsime tana peale loogastavat 46 tunnist vahelduva eduga bussitrippi Uyunisse - homme lamme siinset soolakorbe avastama 3-ks paevaks Jeepi trippiga. Kui teepealsetest sundmustest raakida, siis oli reis nagu reis ikka, paar vaikest seiklustvahepeal. Asusime Mendozast bussiga Salta poole teele, asi algas kohe vaikse hilinemisega, ootasime pool tundi ule aja kaies narviliselt uhe oote posti juurest teise juurde, 4-5 korda kinnitust kusides, et meie buss pole jalga lasknud - ilmselgelt vahene hispaania keel annab tunda ja englishi hablamisega on asjad nagu nad on. Saime siiski ilusti paale ja 18 h voi nii suht mugavas bu8sssis nautida. Saltas oli meil oma tubli 6-7 tundi, kuna eelmise buss hilines. See oli igati kasuks, Salta linn jattis vagagai monusa mulje, meeleldi oleks sinna kauewmakski jaand, kaisime trossraudteega maepeal vaadet nautimas, nautisime linna keskplatsil vaga head liha ja kohalikku oltsi, kaisime vesirattaga soitmas jne. Oine 7 tundi La Quiaca suunal nii meeldivad ei olnud, aga hommiku enne 5 olime seal, et ule piiri Villazoni minna. See oli iseensest juba kerge seiklus, maa oli kull bussijaamast piiripunktini luhike (ca 1 km) ja meil oli ilmselgelt ka piisavalt oidu, et oma vaarisaasju veits hajutada, eelkoige kull piirivalvele moeldes, aga no kaks valget turisti veits enne kella 6 linna tanavail on ikka hea skammi voimalus. Suht kohe haakis mingi tuup meile end osavasti kulge, kes vaitis et laheb kah ule piiri. Alguses tundus asi enam vahem, ja jutt nii palju kui sest aru sai polnd kah koige hullem, aga kui tuup asus mingi pollu juures vaitma, et nae, tehtagu siin parem poord, piiripunkt on seal, oli asi enam kui kahtlane. Me siis mitte oma koige suuremas ganiaalsuses kull talle ei jargnend, aga sammusime veits otse, kull ilmselgelt piiri poole, aga mitte mooda suurimat teed edasi oma 15 m, enne kui kahtluse uss hinge narima hakkas. Suvendas seda oige kiirelt siis mingi boliivia lipu varvides mutsiga tondi ilmumine, kes vaitis end mingi asjamehe olema, seepeale oli selge, et mingi skamm on kasil ja taandusime rahulikult ilma neist valja tegemata ja oma passe valja votmata. Loll pea palju vaeva, piiripunkt ise oli muidugi aind 200m kaugusel, olime veits nihu oma orientatsioonis pannud paralleelskaalal. Seal saime oodata loomalikult paris hoolega, enne kui miskit tomimuma hakks, kuigi idee poolest tegu 24 h punktiga. Protseduurid ise olid kiired.

Uks asi mis kohe silma hakkas oli ASrgentiina ja Boliivia vaheline erinevus. Ilmselgelt on uks euroopaga sarnane ja teine on Ladina Ameerika, selle sona koige otsesemas tahenduses. Argentiinas on kull slumme ja varke, kuid infrastruktuuri ja muu poolest kuulub ta pigem arenenud maailmaosa, boliivias ei anna vaesus aga habeneda. No bussiliiklus oli esimene kus seda omal nahal tunda saime. Bussid ja teed olid molemad taiesti vorreldamatud (no samas, olgem ausad, teed ehitati ning lisaks argentiinas nii karuperses kaidud ei saanud busiiga) Samas on boliivia loodus vaga ilus ja voitis minu sudame juba vabalt, vaatamata sellele, et teed olid sellised et tagaistmel siruli kaies sai kohati nii 70 cm korgusel istme kohal lennus kaidud, kui suurem kraav tee peale ette jai. Bussiisoitu kuulusid loomulikult ka sellised asjad nagu kaduma lainud rattapolt mida umbes pooltesit tundi lahimast linnast toomas kaidi ja mil ajal muu rahvas lebotas umbruskonnas ning mokitav kitse poeg, kes sel ajal bussi ronis. Uldiselt oli buss siiski paremas seisukorras kui indoneesias ja ka elusfarmiloomi seal sees vahem (vaid kassid koerad). Kuigi, olgem ausdad, tegu oli ka suht kaugsoidu bussiga (9 h), mistottu sellega turule ei mindud.

Nujahh see siis selleks, igastahes, homme algavast tripist loodame palju, see siis enne seda kui 24 tundi peruusse Cuscosse minek ees seisab - Titicaca jaab esialgu vahele, avastasime siin mooda minnes, et peame 13 ohtal cuscos olema Inca traili jaoks, mitte 16 ohta, nagu kuskilt ekslikult mae peal ollles arvamus tekkis :))). Aga noh, see eest peale Inca traili hetk aega, enne kui Galapagosele lendame :). Tervitused koigile lugejatele, kelle arv siin viimastel paevadel tublisti tousnud on, ulatudes moni paev isegi pea 50-ni.

Massa

Magedest lopetuseks

Nii nii, ma naen et Art norib tuli jalle. Mitte et maelu lopuni eitaks, et peale eilset viisakat olemist ma oleks magava Rauno kaest talle olut pakkudes meie toas kusinud, miks Artjom ja naised teises telgis (ehk siis miks teise toa rahvas magab) on ja miks nad uldse siin telgivad, aga kui seda tuleb ette heitma Art, kellest saaks maailma parim sekretar, kui arvestada, kuidas ta bussifirmade nimesid peale kuuendat olut ja seistsmendat fernet colat otsingusse trukib, millest koomilisemat pilti pole olemas, siis I rest my case.

Kui nuud aga tosiseks minna ja otsad kokku tommata, siis tahaks paari asja oelda. Esiteks / meie magedes kaik on selleks korraks labi ja tuleb todeda, et tippu joudis eestalstest vaid uksikuritaja Tarmo Rika, ehk siis ainult masendav 13/st 1 - meioe grupist ei joudnud tippu keegi, raisk. Meie kaitseks tuleb oelda, et joudsime siia liiga vara, hooaeg hilines ja seetottu ei teinud tippu ka praktiliselt keegi teine / teame kindlalt veel 2 tegijat. Nagu hiljem selgus, ja Art ka utles oli meil oma sanss / sel samal paeval kui Tarmo asja ara tegi olime ka meie taisvarustuses ja mineku valmis, kuniks Alar utles, et asjast miskit valja ei tule ja ilm on liiga sitt. Kurat, pean ausalt tunnistama, et kannan selle vale otsuse parast talle veits vimma, kuigi olen kokkuvottes ekspeditsiooniga rahul / isiklik rekord 6000 m sai ju tehtud. Siinkohal tahakski veits konstruktiivset kriitikat teha, Alar, kui sa seda loed, siis loodetavasti aitab see tulevikus asju paremini ajada. Luhidalt kokkuvottes /ekspeditsiooni puudustest raakides tommaks nad kokku kahe suure punkti alla.

1) Kurat votaks, me elame info ajastul / no kui Aconcaquat minna vallutama ilma ilmateateta, siis ei saagi ilma meeletu joppamiseta teisiti minna. Ilma Sat teklefonita, on Aqoncaqua tripi tegemine lihtsalt rumal, maksab see nats voi mitte, aga enne loobu Plaza de mulases paarist lunchist kui hadavajalikust infist. Vota oppust Rikast, voi monest valismaa ekspeditsioonist, milleks kobada pimeduses?

2) Ekspeditsiooni juht, kuradi kurat, peab hoolitsema info liikumis ja konkreetsuse eest. No fukk, keegi ei taha purjetada nii, et kapten utleb paudiks klaar, ja siis veerand tunni parast kusib, et kuidas on poisid, laseme samal kursil edasi? No andke andeks mu roppu suud, aga nii ei saa rallit soita. Kui kellegil on halb, siis utled talle, et kulle tuup, nuud tommad alla ja koik, mitte ei aja mingit huina muinat. Kui lamme maele on sul plaan, et nuud teeme asja nii, meil on vaja 15 toidukorda ja need ostame uhiselt, voi igauks ostab endale 15 toidukorda, mitte et lamme poodi ja krabame mingit varki (ning ainus tahtis punkt on, et kas on piisavalt rummi). Kui on vaja teha 15 tundi poletil, siis votame kaasa 17 tunni jagu priimuse bentsu, mitte ei kanna ules nii palju gaasi, et voiks Talibani ohku lasta / no putka vaht kull, me toime Raunoga alla 7! ballooni gaasi, millega oleks saanud terve Argentiina maha poletada. See ei 0le normaalne, et selleks, et kell 4 oosel teada saada, et on voetud vastu otsus, mitte tippu minna, pean mina, peale seda, kui Raul on pool tundi vett keetnud, 3 meetri kaugusele korval telki putkast ronima, saamaks teada, et ei, tippu minek on teadamata ajaks edasi lukatud. Ei, nii ei saa rallit soita. Uhesonaga / konkreetsust ja plaani on nats vaja teha / ja jagada. On andeks antav, et iga otsus ei lahe takke, naiteks, et me otsustame tippu mitte minna, kui ilm on selleks sobiv, kuid on andestamatu, et algusest lopuni valitseb korralagedus, kui ei suuda tagada uksi seda, tuleb votta abiks kohalik giid (9 uks on ilmselgelt sitt suhe).

Ehk siis 2 punkti kokku / tahaks loota, et jargmine ekspeditsioon on olemas selgem kava ja infovahetus, ma saan aru, et eesti magironimismaastiku turism on konkurentsi mottes hore, aga kui neid kaht elementaarset viga ei paranda pole sel uldse tulevikku, eesti patrioodina tahaks, et seda oleks...

Nii, nuud kus olen koik normaalsed blogi lugejad oma sapipuhanguga kaameks ehmatand, kordan veelkord ule, et ise olen happy puppy ja asja vaga sudamesse ei votnud, aga lihtsalt, tuleviku ekspeditsioonide huvides, ei saand mitte vaiki olla.

Jargmine reportaaz Arti seiklustes klaviatuuri man peale tehnilist kogust alkoholi tuleb arvatavasti juba boliiviast.

Ja muideks, seksikamaid pilte ja videosid kui mjina mae peal tegin pole kellegil, aga nende nagemiseks peab Raunole, kes mu malukaardiga eestisse lippab, pugema. Ning lisaks, on mul veel kompromaat video Artist, mille ma eluga riskides tegin (postimajas on pildistamine keelatud), kuidas ta Argentiina tolliputka uksetaga pingil poonab.

Massa

Ciao Mendoza!

Massa ja Rauno joudsid eile Mendozasse, ohtul tahistasime natukene nende saabumist. Natukene liha (lomo 280 grammi, chorizo 490 grammi), moni olu, moni vein, moni fernetcola (ei soovita kellegile, hommikul oli Massal ikka veel 2 promilli sees (Massa utleb, et tegelikult oli 1,52)). Hommikul olime tublid - kahe tunni jooksul onnestus pakk Eestisse saata (Massa oli muidugi nii ebaosav, et seisis kogu aeg vales jarjekorras, endal onnestus tolli ukse taga tukastama jaada). Lahe oli paki saatmise hinnakujundus - algselt mootis tadi valja 530 peesot, kui nagi, et mul veel raha katte jai, siis tegi paar korrektiivi ja hind tousis 650-ni, kui selgus, et mul on 635, siis timmis 631 peeso peale hinna. Lisaks viisime asjad pesemisse ja tegime 3 tunnise louna (lomo 280 grammi, chorizo 490 grammi), kus Aira, Artjomi ja Raunoga mael toimunut arutasime.

Viimased neli kanget (Krisli, Alar, Peep, Rauno) jouavad tana tagasi. Resultaat kahjuks usna tagasihoidlik (Massa ja Rauno kaisid ule 6000 meetri, 4 kanget joudsid kuni ca 6300 meetrini, kuid enne traaversit keerasid tagasi). Paris mitu (mina sealhulgas) on tahtmist tais kunagi veelkord proovida, kuid esmalt tahaks kuskil soojemas kliimas oma voimeid testida. See hooaeg on vist max 5 inimest tipu teinud (uks eestlane sealhulgas), kahjuks pole lihtsalt ilma olnud. Massa kirjutab oma viimastest paevadest mael ise, etteruttavalt voin oelda, et variant neil oli, kuid kahjuks seda ei kasutatud. Endal on kahju, et tervis vastu ei pidanud ja varakult loobuma pidin. Pean ka todema, et natukene panin varustusega puusse. Aconcaguat sain natukene tundma, kuid selle mae toelist palet ei nainud.

Ohtul liigume bussiga edasi, paari paevaga loodame Salar de Uyunisse valja jouda. Edasised plaanid veel osaliselt lahtised, 16.12 peame Cuscos olema. Voimalik, et blogimisse tuleb nuud vaike vahe sisse (Massa kirjutab veel oma sissekande, enne minekut), kuid katsume oma tegemistest siiski jatkuvalt ka uldsust informeerida.

Baaslaagris tagasi

Hola! Tervitused `le pika aja ka moa poolt, nagu pealkirjast nahtub olen ka mina end tagasi alla vedanud. Tuleb ausalt tunnistada, et5 tipus kaimata, tana hommiku sai isegi veits uritatud, aga ilm ei olnud meie pòolt. Et homseks lubati peris taismahulist lumetormi ning edasiseks sobiva ilma osas kindlus puudus ja aja varud hakkasid otsa saama, ronisin koos Raunoga kel lennuki peale kiire alla ´ra. Kaine grupijuht Alar, Peep, Krisli ja Raul jaid veel ules ilma ootama, nad passivad kas Nidos voi Berlinis, viimane paev kui sobiva ilma korral tippu uritatakse on 8-s, vaadates asjaolusid (ebapadevat ilmaennustust) on 7-8 sanss olemas. Endal veits kahju oli otsa ringi poorata, sest tervis peale plastiksaapa jalapeale kaimisest tingitud pisikese luuumbrise poletiku vasaku jala saarekondi allosas oli igati vinks vonks, ja kui tana oleks ilm vahegi luband, tundsin endas voimu tippu ronida kull. Samas usun et aeg on edasi liikuda, endale pakkus rahuldust ka hommikul tehtud 6000 m ning ei tahtnud veel paari paeva ilma oodata, arvestades, et meil aega Cuzcosse jouda ja pulli teha tee peal niigi vaga napilt.
Pealegi, nuud kus mina, kelle parast koik need lumetormid siin olid, seltskonnast ara olen on teistel vahest sanssi :).

Ahjaa, mis lumetormidest ma raagin? No selelst et me Canada laagris `he oo lumega telgis veetsime Art poiss vast juba raakis, aga tookord, kui Art ara vasis ja alla keeras ronisime meiie Nido de Condoresisse, ja no utleme nii, et lopu pooole oli uksteise nagemisega juba raskusi 10 m pealt (ja no ma arvan, et see polnud udusest maskist ning vasimusest:)). Igatahes, telgi `les panek oli ka 8-kesi challenge (meile tulid eesti tudrukud korvaltellgist appi). Panime siis telgi `les, ja pooleks tunniks silma looja,ning siis tegime vea, et vaatsime eeskotta - kurat ksukilt serva alt oli 5 cm lund visand koigi me asjade peale. Vaga pissile voi hambaid pesema see oo ei kiskund. Hommik tuli see eest ilus. Ronisime Berliini ja tagasi, mul hakkas saabas niimoodi jalapeale kaima, et motsin umber poorata, kuid onneks oli Raulil kaasas polveside mis veits valu pehmendas. Siis puhkasime Nidos paeva, uuesti ules, uskumatult kulm oo, hyommikune tippuminku mote, vastik ilm, 6000 peal kaimine ja kogu see alguse vark. Aga nuud ma pean lippama, duss oli uskumatult monus, habemeajamine vaga keerukas, vabalt voinuksin juba `hele tookaaslasele jouluvana pakkumistes konkurentsi pakkuda:). Igatahes, varsti kui nett ei ole enam luksus, pikemalt.
Tanase oo magame Raunoga baaslaagris ara, homme lippame varavasse ja siis ootame ara sinna muuladega joudvad enda ja Arti ning Artjomi asjad ning tuloeme taksiga Mendozasse - nii et olgu veinid tanaseks Rauno sunnaks ostetud kella 21 ajal voi nii kui maabume, seda suuremad, et me teie pagasit tassima peame, laiskvorstid :).

Paar pilti

Kuna tegemist usna vaevalise tegevusega (arvuti on suht kiire), siis hetkel eriti palju pilte ei viitsi ules panna, katsun lahiajal veel miskit lisada


Tous teise korglaagrisse (Nido), all paistmas Canada laager, kus 3 unetut ood veetsime (Massa norskas nii johkralt)








M&A Canada laagris (Massal jalas koige seksikamad plastiksaapad kogu laagris)















Aconcagua - laskudes baaslaagrist varavasse, sai tipp oma silmaga ara nahtud. Tuleb tagasi tulla.

Olukorrast

Tere taas!

Kahjuks palju uudiseid edastada pole. Fakt on see, et bussi maele tellitud pole, s.t et tipp veel voetud pole. Loodan, et tana asuti teele (hommikul umbes kell 6 hakatakse 3 korglaagrist minema), et keskpaevaks tipus olla. Ohtuks laskutakse baaslaagrisse (Plaza de Mulas) ja sealt tellitakse jargmiseks paevaks muulad asjade transportimiseks ja buss jargmise paeva ohtuks varavasse. Kui tana voi homme planeeritakse tippu runnata (esialgne plaan oli, et 6.12 tehakse tipp), siis vahemalt ilmaennustuse osas haid uudiseid pole. Tuul on jatkuvalt 50 km/h, tunnetuslik temperatuur -40, homseks lubatakse lund ja pilvi. Esmaspaevast peaks olukord paranema, kuid see on mone jaoks juba hilja (peavad alla lennukile tulema).

Muudest asjadest ka. Eile kaisime veepargis keha ja vaimu kosutamas, tana on veinituur plaanis. Aira, Triin ja Anu soitsid eile Tsiili puhkama. Ise tahaks veel raftingul kaia, alternatiivina on paragliding kaalumisel.

Poidlad pihku, et mael olijatel koik korras ja tipp tehtud saab! Lisaks loodan, et siin liiga kuumaks ei lahe (hetkel siin monusad 28 kraadi, lubatakse 35+).

art

Krt, jalle Mendozas

Nii, kurbusega pean todema, et see aasta jaab minul Aconcagua vallutamata. Baaslaagris olles oksendasin pool ood ja kuigi hommikul pakkisin seljakoti, et olukorda uhe rahuliku tousuga hinnata, sai juba telgist valjudes selgeks, et minust minejat pole, joudu lihtsalt polnud. Enne minekut podetud kulmetus voi miski muu tobi, tegi nii norgaks, et alla varavasse tulemine vottis 7 tundi aega. Nuud olen tagasi Mendozas, ohtul on plaanis uhe ekspeditsioonikaaslasega kokku saada ja linnas kali voi lausa kaks votta. Kahju, et nii laks. Samas olen kindel, et teises korglaagris ei oleks kaua vastu pidanud. Hetkel on enesetunne nadi, keha on toeliselt vasinud, kuid kuuldavasti pidi Argentiina vein/kali selle vastu hasti aitama.

Kahjuks olen nuud infosulus mael toimuva osas. Eile oli nahtavasti esimene paev, kus tipu votmine oli voimalik. Nutune on see, et siinne ilmaennustus on umbes sama tapne kui Ohtulehe majandusprognoos. Alla tulles oli paras torm ja koik kuuldud ennustused lubasid selle jatkumist veel vahemalt 2 paeva vorra. Nagu oeldud, oli eile esimest korda ok ilm. Meie grupil on info, et 4. ja 5. on ilm halb, kuid tuul hakkab vaibuma ja tipu votmine on planeeritud 6.12. Hetkel erinevaid ennustusi vaadates tundub, et 4. sobib, 5. veel sobib ja 6. on taiesti mottetu ilm - krt nii ei saa rallit soita. Koik ennustused naitavad, et tana oli 3 laagris ja tipus normaalne ilm, nii et loodetavasti said nad tana varustuse ules viia ja kuigi homne paev voetakse nahtavasti puhkamiseks, siis loodetavasti on jarelejaanud 6 kanget juba ulehomme valmis tippu rundama. Aconcagua summit push on suht vastik, esmalt ca 40 kraadise tousuga osa (soltuvalt liikumiskiirusest laheb vaja 3-4 tundi), siis traavers (ca 2-3 tundi, vaga tuuline osa) ja lopetuseks ca 60 kraadine tous (4-6 tundi). Igatahes loodan, et jarelejaanud oige paeva suudavad tabada ning, et neil jatkub meelekindlust alustatu lopule viia.

art

Olukorrast mael

Lood pole liiga head. Ilm on usna nutune (baaslaagris sajab hetkel lund), lisaks pidin aklimati pooleli jatma. Olime kolm ood esimeses korglaagris (5000 meetrit), eile kaisime teises korglaagris asju viimas, tana oli hommikul kumm nii tuhi, et ilma kotitagi ei joudnud eriti kaia. Eilne matk (ca 3 tundi) teise laagrisse kurnas taiega labi. Ohtul votsin korgusehaiguse ja vererohu (baaslaagrisse saabudes oli koik ok, kuid jargmisel paeval oli vererohk 170/95) vastu diureetikumi ja katus laks taiega soitma, sellist karuselli ei maleta isegi lapsepolvest.

10-st grupist on jarel veel 7 (mina olen baaslaagris ja 6 on teises korglaagris), uks inimene laks angiiniga maelt alla, kahel sai vaimujoud otsa. Ilma osas mingit kindlust pole, tiputegemine on planeeritud 6.12.2009. Kavatsen ise kaks paeva baaslaagris puhata ja kui peaksin taastuma, siis lahen 3-ndal otse teise korglaagrisse. Aklimat ei tundu probleemiks olevat, lihtsalt joud on kadunud (eks osaliselt seotud ka aklimatiga).

Massa tundub tugev olevat, kui ilm lubab tippu teha, siis olen kindel, et tema on tiputegijate seas (voimalik, et tegemist esimese inimesega, kes see hooaeg tippu jouab). 6-ndaks on lubatud tuule vaibumist (40 km/h), samas on temperatuur jatkuvalt usna madal, eks kae.

Elu víkesed pisiasjad

Heia, mina igastahes jòudsin tana jareldusele, et igauhe (eelisj´rjekorras need kellele vinguda meeldib) peaks vahemalt korra aastas saatma kuhugi loodusesse voi isolatsiooni, et nad oskaks hinnata vaikseid asju. Ma pole juba ammu nainud 10 nii siiralt roomsat inimest, kui tana kui meile serveeriti lounaks pizzat - peale minimalistlikku stuffi ja pikki paevi magedes oli see lihtsalt nii surrealistlikult hea. Voi kurat, vaadata koiki neid nagusid kes on just maksnud 10 dollarit selle eest, et sooja dusi all kaia, koigil on peas selline peeretav nagu nagu oleks nad koutsid kes on just hiire alla neelanud. Mis naoga tuleks sa Eestis mulle tanaval vastu, kui su kaest oleks kusitud just 100 dusi eest :)? Uhesonaga, oleme siin viimaste paevadega oppinud hindama selliseid asju, mida muidu loomulikuks peame.

Eriti ei morjenda enam ka ilm, meie peamine koneaine, meil on tekkinud juba vahemalt 15 teooriat kuidas seda muula sita pealt ennustada, seda seetottu, et prognoosid raisad on puha meite vastu - lubavad veel vahemalt 5 paeva tuule ja tormi jatkumist. Kui raakida sellest, mis teinud oleme, siis eila sai ronitud Canada laagrisse, tegin ka isikliku korgusrekordi ca 5000 m, nats `le vast, olin vagagi rahul. Kuigi, tous oli peris raske (700 m), esines ka inimkadusid, Aira ja Art poorasid sita enesetunde tottu poolelt maalt tagasi, kuid see ei tahenda veel suurt sittagi, tode hakkab selguma homsest, kui Canadasse oobima laheme ja 5500 peale Nido Condoresesse aklimati tegema. Uusim plaan on, et siis Nidosse oobima, Koolerasse aklimat, tagasi alla kanadasse ja kui ilm lubab siis `les koolerasse magama ja sealt tippu rundama. Art kais meil siin peale eilset tagasipoordumist korduvalt ka arsti juurs, ise kahtlustan et selle parast too on suht kena, nuudseks tal koik korras, vahepeal moodeti veits korget vererohku. Hetkel seisab siin korval ja on taitsa hindeldamisvoimeline :) (no ok, veits sinakas naost). Ei tegelt, koik korras. Aga uldiselt on baaslaager meil siin selline puhkus, mida suht harva ette tuleb, oositi arkad paar kolm korda selle peale, et tuul tahab telki minema viia, voi karjatuse peale, kui keegi on wc-sse lainud ja ei suutnud meie suureparstest nooridest kinni hoida (siuke lenduri asend on seal ette nahtud augu kohal), vahepeal Art kah muidugi sonib unes voi uritab ule minu wc-sse ronida, voi minu otsa, kes seda teab. Paevad sisustame siis kas `limalt kurnavatae matkade, kaardimangu voi muu sellisega. Siin on otse loomulikult iga liigutus kurnav, peale korralikku 20 meetrist trippi oma telgist toidutelki on pulss 100 pealt 130-le laqinud ja hingeldad nagu kurat.

Nii, aga tomman nuud kokku, internet on kull monus luksus, aga ma ei joudnu vaga palju taalasid siia ules kanda. Jargmiseks sideks on lootust mingi nadala parast vast, kui ilma annab kaime tipus ara, kui ei anna, siis vahest teeme alternatiivikana mone vaiksema 5500 tipu voi midagi.

Tsau pakaa,

Massa ja Art

Plaza de Mulas

Asume 4300 meetri korgusel Plaza de Mulas baaslaagris. Eilne paev, mis moodus Confulenciast siia matkates, oli suht johker. Onneks oli tuul kogu aeg vastu, olime teel 6-8 tundi, teekonna sisse mahtusid liivatormid, johkrad kunkad ja maalilised magiorud. Kohale joudes selgus, et keegi meid eriti ei oota (telgid puudu, toit osaliselt tellimata jne), lisaks on hooaja hilisema alguse tottu (ilm suht nutune) laager suht tuhi. Kuid tana hakkavad probleemid vist lahenema - saadeti muuladega alt telgid, anti suua ja ilmnes variant internetti kasutada. Kuuldavasti olevat ulval ka silt "Hot shower", koik seda nainud veel pole ja selle hind ning reaalne kasutamine on hetkel saladuseks. Siin on muujate turg, s.t et ega liiga palju variante tingida/valida pole (internet ùle satelliidi maksumusega 18 USD-d 30 min, Sat-telefon hinnaga 5 USD-d minut).

Tervis praegu ekspeditsiooni liikmetel ok, koik on labinud kaks korda arstliku kontrolli. Ilma osas andmed vastakad, hetkel ilm vaga ok (tuul 10 meetrit sekundit - oosel oli 30 meetrit sekundis ja maetipp isegi paistab ning ei ole pilves - lumetormis), samas lubatakse kuni 6 paeva tugevat tuult ja korgemates laagrites madalaid temperatuure, mis oleks pohimotteliselt nadalaid kestnud ilma jatk.

Aega sisustame peamiselt raamatuid lugedes ja kaarte mangides, ei maksa unustada ka soomist ja magamist. Homme plaanime sobiva ilma korral Canada laagrisse matkata ja sinna voib-olla ka oobima jaada.

Los Penitentes

Tana soitsime ca 4 tundi bussiga Mendozast Penitentesse (selle aja sisse mahtus ka ca 1 tunnine sook, tana soodud praad oli senistest suurim - praad maksab siin ca 100 krooni, olu saab 30-50 krooni eest; lahe on see, et suur olu on 980 ml ja vaike 635 ml). Tegu siis baari hindadega ja pigem luks baari.

Hetkel asume ca 2600 meetri korgusel, teel siia moodusime juba esimestest 6000+ meetri korgustest magedest. Peamise osa varustusest saadame tana muuladega teele, ise peaksime baaslaagrisse (BC) Plaza de Mulas joudma teisipaev ohtuks. Nagu Massa juba kirjutas, siis kahjuks pole ilm just koige meeldivam. Peale Penitentesesse saabumist tegime vaikese tunnise matka, tuul oli juba siin suhteliselt vastik ja ilma windstopperita eriti liikuda ei taha. Vaidetavalt on viimastel paevadel palju lund sadanud, mistottu on lumepiir tavalisest oluliselt madalamal. Eks nais, loodetavasti olud paranevad.

Olime Massaga asja tublid ja erinevad inimesed (perekond Sikkutid, Pirx jne) voivad jouludeks kaarti oodata. Jargmine sissekanne blogisse nahtavasti baaslaagrist (eks kae, kas enne aklimatti miskit jouab).

Mendoza

Heihoo, maed paistavad, oleme Aqncaguast loetud tundide kaugusel Mendoza linnakeses (no olenevalt palju aarelinnu lugeda on see mingi 100 000 voi 2.5 mio inimest). Koht ise on igati tsill, jube narvidele kaíb aind see klaviatuur millega trukin ning kus s`nade valja pigistamine on korralik joutrenn (ehk siis andeksi loetamatu teksti eest). Saabusime harra AA-ga just tagasi koige suurema lihat`ki soomiselt, mis meile seni siin suurep´rases varjus 25-30 kraadi soojas Argentiina riigis osks saanud (noh, `tleme nii, et sinna korvale tellitud grillitud juurviljad tundusid selge liialdusena), Art poiss istub vististi hetkelgi potil ja `ritab oma endist saledat kehakuju taastada :). Lisaks suutsime t´na peale 14 tunnist uskumatult mugavat bussi trippi Buenos airesest siia (ja jah, koik meie pagas joudis imetabasel kombel parale) korda saata nii mondagi. Aga koigepealt bussist- uhelgi teisel kontinendil ei ole ma sellist monu ja lebo bussisoidul tunnetanud, istmed olid nagu voi paremad kui lennuki ariklass (ja kaisid praktiliselt lamaskil asendisse), vaidetavalñt anti ka 3 kaiku ohtusooki, mille me maha magasime, ning meil ei olnud mitte esimene vaid 2 klass, esimene oli veel mugavam. Onnestus hakkama saada suurep´rase ja geniaalse varustuse laenutusega (minu oranzid plastiksaapad on raudselt koige seksikamad) ning sebida endale rahvuspargi paase. Siinjuures onnestus harra Sikul, kes muidu on tubli mees ja arvatavasti vaga hea magikiid, aga mitte mailma koige sujuvam orgunner, maha unustada meie eeltaideud vormid, misjrel me lasime pastakal hea liikuda. Kuigi, olgem ausad, kulunud aeg oli viivuke matka varustuse rentijate Siestalt tagasiootamisele kulunuga vorreldes.

Igatahes, homme on see paév, kui laéheme ules magedele - hetkel oleme mingi ca 800 m k+rgusel, homme teeme veel oo luks hotellis Aconcaqua rahvuspargi va´ravate lahedal ja siis ilmselgelt on suund juba ules. T´na kuhjasime ilusti asjad kolme hunnikussse, m+ttetud, esialgu m+ttetud ja kohe vajalikud. Esimene sort jaab Mendozase maha ja paremaid aegu ootama, teine liigub ules muulade seljas ja ootab meid Plaza de Mulases (4300 m) ning kolmanda sordi ehk siis vaart kraami v+tame endale selga, et sellega ise Plaza de mulasese ronida - mis koos teelt k+rvale jaava aklimatiseerumise retkega v+tab meil kolm paéva peale lux hotelli. Siis vedeleme paevakese Plazas ning asume vaikselt oma esimesele aklimatiseerumis tiirule ules suunas, kaime korra camp kanadas ja pustitame telgid. Siis tagasi aj uuesti ules, uritades `ks oo korraga u`hes kohas voi veits kiiremini olenevalt enesetndest, j+uda camp Koolerasse (ma ise kahtlustan, et nimi tuleneb k+rgusega seotud soolikate vçljutamisega tagumisi kanaleid pidi), veetes teel ood ka Camp Canadas ja camp Nido de Condoresis. Siis tagasi alla, paev all, ning siis loplikult tipu suunas.
Vçljavaated ei ole ilma seisukohast hetkel just koikse roosilisemad, sellest et tipus suht stabiilne 100 km tunnis tuult on esialgu ei seleta (lisaks ka suht korralik lumi ning kulma ja v´rki), aga isegi juba suht alguses mingi nibin nabin pealt 2000 m on viimastel paévadel p+lveni lume maha sadanud, mis paeva jooksul kaob taaskord ohku -tegu meil siiski hooaja algusega.. Aga see muidugi muutub, siukest saasta, et meil head ilma ei tule ei saa juhtuda, pèale seda, kui ma ja Art oleme pool +ltsi igakord ilmaatadi auks viimase kuu jooksul maha valanud.

Meie tripi seltskond on n``dseks saavutanud 10 liikmelise koossseisu (lisaks 2 balti valgesukkades nais partisani, kes mooda kuuma jalge jargi hiilivad), liitusid nimelt ka Artjom ja Rauno, neist Artjom siis kah baltikumi enim austust v´´rivast pangast ja Rauno tema matkakaaslane, kellega nad veits rohklem kui baltimere taíe soola olla nahka pannud. Hetke plaanide jargi peaksime tippu j+udma umbes 4-7 detsember, olenevalt ilmast ja sellest, kui sitt kellegil tee peal hakkab. Noh, vçhemalt siis need peaks joudma, kes tippu j+uavad, statistikale tuginedes on see nii 30%, ise arvan, et meist veits rohkem, kui ilm paris nakku ei pane. Blogimise m+ttes on jçrgmist viisakamat sissekannet kindlasti oodata peale alla j+udmist, kuid kuulu jargi on neti poiss olemas ka Plaza de Mulases - kust ka `riatme oma reportaazi jçtkata eeldusel, et klahvide vajutamine liiga suur pingutus ei ole saantese horedas ohus.

Madrid

Tegemist on senise koige kallima blogipostitusega, lugege palun hoolega jargnevat.

Laevareis oli tulemuslik, vennastusime karaoket lauldes ja erinevaid jooke konsumeerides. Hetkel ootame Madriidis lendu Buenos Airese suunal. Homme hommikul ca kell 9 (kohalik Argentiina aeg), paeval plaanis vaike linnatrip teha, koos kilose steigi manustamise (voib juhtuda, et lennust dehudreerunud organismi turgutatakse mone kaljaga) ja ohtul asume Mendoza poole teele.

P.S Ariregistris (probleem voib olla ka Tartu Maakohtus) tootavad tropid, kes rikuvad endale seadusega pandud kohustusi (muutmiskannet menetlevad juba 6 paeva)

Ettevaatust - Suur Vend jälgib teid!

Paar päeva peale blogi tegemist pani Massa sellele Google Analytic'u külge. Enda kohta oleme juba natukene kirjutanud, alljärgnevalt infot meie lugupeetud lugejate kohta.

Kokku on tänaseks blogi külastatud 269 korda (128 unikaalset külastajat), külastajad on vaadanud 503 lehekülge. Keskmiselt on M&A in L.A. blogi lugeja blogis 2.09 minutit. 4 külalist on leidnud meid otsingumootori vahendusel (otsingusõnadeks olid 2x umbelahe.blogspot.com, lõuna-ameerika andid ja tšiili mäestik), otse blogisse sattunud inimeste ja teiste saitide kaudu siia sattunud külastajate on peaaegu võrdne (vastavalt 133 ja 132). Parimaks viitajaks on olnud Orkut.

Kõige rohkem külastajaid on meil olnud Eestist (206), populaarsed oleme ka Hollandis (21 külastust) ja Saksamaal (10 külastust). Kuna endal puudub info, kes nendest riikidest meid lugeda võiksid, siis kommentaarid/vihjed/kapist välja tulemised on teretulnud. Eestis on meil kõige rohkem lugejaid Tallinnas (139) ja Tartus (60) , kokku on blogi külastatud 9. erinevas linnas asuvast arvutist. Siinkohal tahaks tervitada meie lugejat Valgast, kes 7. novembril luges M&A blogi 22 minutit ja 39 sekundit. Rahvusvaheliselt võttes on teisel kohal meie lugejad Hannoveris (5 külastust, keskmiselt blogis viibinud 6 minutit ja 46 sekundit). Esile tahaks tõsta veel hispaanlasi/hispaanlannasid, kes loevad keskmiselt blogi 3 minutit ja 26 sekundit.

On rõõm tõdeda, et oleme lühikese aja jooksul kogunud hulgaliselt püsikliente: 12 inimest on külastanud blogi 25-50 korda, 24 inimest 15-25 korda ja 21 inimest 9-14 korda. 54% blogi lugejatest teeb seda Mozilla browseri abil, 39% IE abil, 5% kasutab Safarit ja 2% Chrome. Huvitav on see, et 7 blogi lugejat on seda teinud dial-up internetiühenduse vahendusel.

Sellised siis Te olete. Loodan, et Teil jätkub viitsimist ka järgmiste nädalate jooksul meie tegemistele kaasa elada. Kahjuks ei saa midagi konkreetset lubada, kuid üritame Teid oma tegemistega regulaarselt kursis hoida. Kuulujutud käivad, et base camp'i lähedal on internetivõimalus, eks elu näitab. Võimalusel katsume enne tipu tegemist aklimati edukusest/ebaedukusest raporteerida ja umbes 5. detsembri paiku saame loodetavasti juba edukast tipu vallutamisest kirjutada. Seniks kõike head, tippu üles välja ja turvaliselt alla tagasi!

Minek!

Vaatan mina praegu põrandal omast arust jube suurt 100 liitrist seljakotti ja naeratan rahulolevalt. Ei sega seegi, et näen ka kõiki neid asju mida tripile kaasa vaja võtta on ning ei taipa teps mitte, kuidas asjade hunnik mis 3 korda suurem tundub kui seljakott sinna sisse ära peaks mahtuma. Aga nutab ja mahub ütlen ma, tuleb kunagi minevikus omandatud pakkimiskogemused üles otsida ja asi ära orgunnida. Kuratlikult kiiresti on need viimased ajad siin Eestis möödunud, olen saaremaalt spaast tulles puhkuseks enam vähem välja puhanud. Art poisiga võrreldes pole ma pea üldse eesootavaga tutvuda jõudnud ning erinevalt härra AA-st ei ole mul ka liigesed või seedesüsteem spetsiaalset kuuri läbi teinud. Ja kui ta siin väidab, et pole jõudnud füüsilist teha, siis noh, ütleme nii, et minust on ta seda arvatavasti siiski kordades enam teha jõudnud, kuid eks ma ole alati rääkinud, et trenn on nõrkadele :). Eino tegelt, ma vist veits olen murelik, aga küll asjad laabuvad, alati on ju laabund.

Aga pikk jutt sitt jutt, ühesõnaga, homme on mineks, hüvasti jätusuudlusi punase sumpsiga ja ilma punase sumpsita poisile saab jagada homme kella 17-17.30 sadamas, kust me Ruotsi kunnile külla asume sõitma. Et siis talt Hispaania kunnile kiired tervitused viia ja ära Argentiinasse putkata.

Olukorrast riigis

Teisipäeval (17.11) asume lõpuks teele. Tundub, et olulisemad asjad on koos (esimene proovipakkimine tehtud, puudu olnud asjad on organiseeritud või organiseerimisel – vahemärkusena, et kui matkamisega seotud varustust vajate, siis parim valik on Nõmmel asuvas matkapoes) ja üha tihedamini liiguvad mõtted reisi peale. Parafraseerides Saksamaa jalgpallurit Andreas Möllerit, siis kehaliselt olen tugev, füüsiliselt ka kõik ok. Tegelikult ei ole piisavalt trenni saanud viimasel ajal teha, nädala keskel külmetasin ennast natukene. Katsun homme veel seljakotiga paaritunnise kerge treeningu teha, kuid sõltuvalt enesetundest võib see ka vahele jääda. Muidu tervis ok, liigeste jaoks olen erinevaid tablakaid söönud, lisaks võtsin probiootikume seedetrakti tugevdamiseks. Enne Aafrikat võtsin Lactot ja otsustasin ka seekord selle peale jääda. Ei tea, kas asi vaktsineerimises (laadimine jäi samale ajale) või milleski muus, kuid kuidagi imelik tundus see kuur seekord. Selline tunne nagu oleks Poola õunu söönud, kogu aeg vars tagant kipitas.

Seniseid blogi sissekandeid vaadates tundub, et reisi peamine tipphetk on Aconcagua. Ise loodan, et ka teised sihtkohad on lahedad. Piltide ja videode järgi tundub Salar de Uyuni igati muhe olevat, aga vaadake ise: päikesetõus Salar de Uyuni’l. Macchu Picchu tundus alguses lahe olevat, kuid täiendavaid materjale lugedes on vaimustus natukene üle läinud (loodetavasti tuleb tagasi). Ootused on kõrgel ka Galapagosega seoses, ühte huvitavat filmi nende saarte tekkimisest, arengust ja sealsest faunast/florast saate vaadata siin.

Parandus

No nii! Annad Massale korra mikri ja hakkab kohe pooltõdesid, laimu jne levitama, krt nagu keskerakondlane!

Kärbiga on tegelikult lood nii, et Massa tõmbab suht palju kärpi ja seda tihti. Ainuke hea asi on see, et Massa kärbil pole võimu, täristab sisuliselt paukpadrunitega. Ega need tapa, lihtsalt pinda hakkab see klähvime käima.

Kui enda motivatsioonist rääkida, siis esiteks nõustun loomulikult Al Bundy'ga. Nõustun ka Massaga, et uudishimu on kindlasti üheks oluliseks põhjuseks, miks selliseid reise ette võtta. Mägedest rääkides, siis kindlasti ka nende ilu ja maagia (mitte summit fever, vaid nende suurus, võimsus jne). Kili kogemuse põhjal lisaksin ka peale tipu võtmist kogetud TEHTUD-tunde. Kui reisist üldisemalt rääkides, siis Lõuna-Ameerikast pärinevad tuttavad/sõbrad on väga lahedad olnud ja ka see üks põhjus, miks sinna nii põhjalik reis on ette võetud.

Kui Massa mainis postkaartide saatmist, siis ise mainiksin ära, et kui kellegil soov lasta miski lipuga (Massa vist teeb Swedbanki lipuga) pilti tipus (kui sinna jõuame) teha, siis võib ka teada anda.

Heia

Mõtsin, et paiskan siis kah veits müra eetrisse, et asi siin peris monoloogiks ära ei kisuks. Ma vaatan, et Artile on blogimine täitsa meeldima hakand. Ainus oht siinkohal on see, et blogi saab enne reisilõppu täis ja tuleb uus teha :). Samas nõustun kalamees Arti ideoloogiaga selle kohta, et enne reisi tuleb koht sisse sööta, et pärast ei peaks rahvale ütlema, et kle tead ma ei viitsi sulle seletada kogu seda lugu otsast peale, mine loe blogi.
Boonus on see, et ma hakkan isegi juba peale siukseid informatiivseid kirjatükke aru saama, millesse kuradisse ma end jälle mässind olen, aga mis seal ikka, elu on seiklus. Pealegi, Al Bundy autoriteetsele arvamusele tuginedes saab nii veel naisi kah... Kuigi lõuna ameerikas peaks blondidel nagunii omad eelised olema, on nad siis tavalisest hõredamat õhku hinganud või mitte, nii et Art hoia alt, tuled veel Senjoriita kohvris tagasi :). See lause pani arvatavasti nii mõnegi juurdlema, et peaks kah äkki siukse retke tegema ja mõne teise jälle mõtlema, et nii, minu mees küll siuksele retkele ei lähe. Kui minu isiklikust motivatsioonist aga rääkida, millele Herr AA postitus ning Mr. AB video mind mõtlema pani, siis ei ole eelnev siiski üldsegi mitte käima lükkavaks jõuks (nii pugemise ja tuleviku perspektiivide mõttes mainin ära, et Eesti naised on ikkagi maailma kõige ilusamad ja lahedamad). Selle asja nimi miks ma kõiki siukseid asju teen on hoopis lihtne UUDISHIMU. See siuke vana inimkonda edasi- ja samas ka hukatusse viiv jõud, ühest küljest õppimist soodustav ja teisalt ohtlik omadus, mis meist kõigist inimesed vorminud on. Uudishimulikud oleme me kõik, ma arvan et ma ise selgelt üle keskmise. Olen mõelnud, et uudishimusid on mitut erinevat laadi - keda huvitab miks või kuidas, kes tahab teada fakte, võiks mingis mõttes isegi jagada ka mehelik ja naiselik. Naine küsib üldjuhul ju lugematul hulgal mis, kas, kus, kes, millal ja mis edasi sai küsimusi. Mees kasutab oluliselt tihedamalt sõnu miks ja kuidas. Loomulikult ei tähenda see seda, et mees või naine kas faktide või siis seoste kohta ükskõiksed oleks, kuid suundumus on minu meelest olemas. Ühesõnaga, mina lähen mägironima ja lõuna ameerikasse üldse ja galapagose saartele eelkõige selleks, et aru saada, miks inimesed kelle arvamusest ma lugu pean arvavad et see on mõnus ning et ise kogeda kuidas see tundub.
Nii, aga mulle tundub, et nüüd peaks fakte kah lisama, nais lugejatele mõeldes või nii :), kuigi, fakte siin blogis juba on mõni mu meelest, aga miskit siukest mida netist ei leia kah. Kindlasti teid huvitab, et kelle kuradiga me sinna mäe otsa ronima hakkame. Hetkel on meid grupis kes tippu lähevad vallutama 8 inimest (pluss veel üks orgunner kes poolele teele jääb), võibolla liitub veel 3. No 2 meist ilmselgelt tutvustamist ei vaja, kaine grupi juht Alar Sikk ka vast väga reklaami ei vaja, seega räägin 5-st viimasest. Ma muidugi palju neist ei tea, olen paar korda kohand aind ja ei teinud harjumusest ka korralikku tausta uuringut ja krediidi kõlbulikkuse arvutust nagu üks laenuhai kellega koos mäkke ronin, aga nii palju panin tähele, et 2 on naised ja 3 mehed. Ladies first nagu öeldakse: Üks neist, Aira on koolitaja, kelle õpetusest isegi olen osa saanud saades selgeks, et kui asi läheb puhhi kangelaste peale, siis mina olen Iiiah. Aira on paari mäe otsa ennegi ronind, näiteks Kili ja Gazbekk, tubli koolitajana hoolitseb selle eest, et piinlikku vaikust mäe peal ei tekiks :). Krisli (teine neiu) lasi juba lõuna ameerika poole jalga, ta tripib veits ringi enne mäge, tema kohta tean ma nii palju et meil on vähemalt üks ühine tuttav nagu reedel sulevi sünnal välja tuli. Unustasin rumaal peaga rohkem dirti sealt allikast uurida ja seega liiga palju siin kosta ei oska. Raulist saab meie tulevane telgikaaslane (koos Sikuga), jah me panime telgid paika kui kokku saime üks päev, Raul on senise põhjal otsustades see mees, kes asjad meie eest ilusti läbi mõtleb nii, et ka detailid meelest ei läheks, temast saaks minu meelest hea analüütiku. Ja siis on meil veel Peep kes on kõikse rohkem peale Siku mu arust mägedesse sattunud ja tema sõber Ulf (no vast sai õigesti nimi kirja), kes on meie oma külaliseineja rootsi kuningriigist, liitus meie teatritrupiga Peebu kaudu kellega ta vististi koos töötab. Aga eks tulevikus iseloomustame oma kaaslasi põhjalikumalt ja lisame fotosüüdistused ja kurdame nende ja üksteise kõigi jubedate harjumuste üle - sest kui oma elukaaslasest sa tööle minnes pääsed, siis reisikaaslastest mingeid 8 tunniseid puhkusi nimega töö võtta ei saa :). Seda ma juba kahtlustan, et ega Artiga koos telgis külm ei hakka, teades tema kärbi võimsust...

Ahjaa - selline lugu kah, et siin oli juba esimesi küsimusi, et kas me postkaarte kah saadame. No saab ikka, aga et administreerimine lihtne oleks, siis pane oma soov ja aadress kirja siia kommentaari, või kui tundub, et sa ei taha seda avaldada kartuses et pahad inimesed kah meie blogi loevad siis kirjuta üks osav email.

Mägironimise ohtudest

Alustuseks üks video, kus Al Bundy seletab muude asjade kõrval, miks mehed ebaratsionaalselt käituvad (sealhulgas mägesid vallutavad).

Eks erinevate inimeste motiivid mägedes matkamiseks või mägironimisega tegelemiseks on erinevad nagu ka iga teise hobi puhul. Alljärgnevalt erinevatest ohtudest, mis mägironimisega kaasnevad.

Õnnetused võivad mägironimises juhtuda objektiivsetel (keskkonnast tulenevatel põhjustel – varing, laviin, ilm jne) või subjektiivsetel (mägironija enda põhjustatud - ebapiisav aklimat, ebasobiv varustus, vale tehnika jne) põhjustel. Eraldi võiks nimetada järgmisi põhjuseid:

Varingud (kivid) – erosiooni põhjustab varinguid, lumepiirist kõrgemal on see protsess eriti sage. Varingute toimumist mõjutab olulisel määral ilm (sadu, temperatuuride muutus jne).

Varingud (jää) – kaljude külge tekkinud jää võib põhjustada liustike ületamisel probleeme, kukkuvad jääpurikad võivad omakorda põhjustada laviine. Jää kukub peamiselt tormide ja temperatuuri muutuste tagajärjel, kusjuures alad, kus varingud toimuvad on liustikel selgelt eristatavad (täiendavat infot loe siit).

Laviinid – enim alahinnatud ohuallikas mägedes. Näiteks Alpides hukkub iga aasta 120-150 inimest laviinide tõttu. Laviinide jaotusi on erinevaid, tekkepõhjuste järgi jagatakse laviinid kaheks: lahtise lume laviinid (väikses koguses liikuma hakkav lumi seob täiendavat lund (teatud Eesti piirkondades öeldaks selle kohta vist, et lumi pakib) ja selle tagajärjel tekib laviin) ja tahvel/plaat laviinid (suurem lumetahvel murdub ja selle tagajärjel tekib laviin).

Jää või lume nõlv – libeduse tõttu eksisteerib oht kukkuda, nende ületamiseks kasutatakse „kasse“ ja muid abivahendeid (köied, jääkirves jne), sõltuvalt kui järsu nõlvaga on tegemist.

Liustikulõhed – lõhed tekivad liustiku liikumise tulemusena, lõhed võivad olla avatud (nähtavad) või suletud (nähtamatud, s.t et lumega kaetud).

Ilmastik – ilmastiku muutused põhjustavad kivide ja lume/jää olude muutust, mis muudab edasiliikumise mägedes tihti oluliselt aeglasemaks ja füüsiliselt väsitavamaks. Lumetormid muudavad raja leidmise ja selle järgimise keeruliseks, tihti võib mägedes esineda äikest ja madalamatel aladel vihmasadu. Suureks probleemiks on muutlik tuul, mis võib omakorda näiteks vihmasadu põhjustada (parim näide on „Foen“ – Alpides asuval Eiger mäel tihti tekkiv vihm; kui aega ja tahtmist peaks olema, siis soovitan vaadata filmi “The Beckoning Silence“, kus räägitakse traagilisest Eiger Nordwand (Eiger’i mäe põhjakülje) esimesest peaaegu edukast ronimisest). Ilmastiku tõttu alustatakse enamasti tipu võtmist varajastel hommikutundidel (Kili tippu hakkasime juba näiteks eelmise päeva õhtul ca kell 23.00 minema, tippu jõudsime 6.30), kuna tormid tekivad lõuna paiku.

Kõrgus – kiire kõrgemale tõus võib põhjustada kõrgushaigust, parim (ainus) ravim on tagasi madalamale tasemele laskumine. Kõrguse kasvades alaneb õhurõhk, mistõttu absoluutväärtus väheneb hapniku molekulide arv õhus, väiksem hapniku kontsentratsioon põhjustab erinevaid muutusi organismis, mis võivad saatuslikuks osutuda (loodetavasti jõuan enne reisi veel kõrgusest ja sellest mõjust organismile pikemalt kirjutada).

Päikesekiirgus – tugevam kiirgus võib põhjustada põletust ja lumepimedust (tegemist sisuliselt samuti põletusega).

Kokkuvõtteks võib öelda, et ratsionaalselt käitudes ja erinevaid ohutusabinõusid järgides ei pea mägironimine ohtlik tegevus olema. Parafraseerides Al Bundyt, siis erinevatel põhjustel ei käitu me alati ratsionaalselt, mistõttu juhtuvad ka erinevad õnnetused. Väidetavalt juhtub ca 80% õnnetustest tipust laskudes, mistõttu soovitakse mägironijale enne tipu vallutamist – üles tippu välja ja turvaliselt alla tagasi.