Reede, 27. november 2009

Elu víkesed pisiasjad

Heia, mina igastahes jòudsin tana jareldusele, et igauhe (eelisj´rjekorras need kellele vinguda meeldib) peaks vahemalt korra aastas saatma kuhugi loodusesse voi isolatsiooni, et nad oskaks hinnata vaikseid asju. Ma pole juba ammu nainud 10 nii siiralt roomsat inimest, kui tana kui meile serveeriti lounaks pizzat - peale minimalistlikku stuffi ja pikki paevi magedes oli see lihtsalt nii surrealistlikult hea. Voi kurat, vaadata koiki neid nagusid kes on just maksnud 10 dollarit selle eest, et sooja dusi all kaia, koigil on peas selline peeretav nagu nagu oleks nad koutsid kes on just hiire alla neelanud. Mis naoga tuleks sa Eestis mulle tanaval vastu, kui su kaest oleks kusitud just 100 dusi eest :)? Uhesonaga, oleme siin viimaste paevadega oppinud hindama selliseid asju, mida muidu loomulikuks peame.

Eriti ei morjenda enam ka ilm, meie peamine koneaine, meil on tekkinud juba vahemalt 15 teooriat kuidas seda muula sita pealt ennustada, seda seetottu, et prognoosid raisad on puha meite vastu - lubavad veel vahemalt 5 paeva tuule ja tormi jatkumist. Kui raakida sellest, mis teinud oleme, siis eila sai ronitud Canada laagrisse, tegin ka isikliku korgusrekordi ca 5000 m, nats `le vast, olin vagagi rahul. Kuigi, tous oli peris raske (700 m), esines ka inimkadusid, Aira ja Art poorasid sita enesetunde tottu poolelt maalt tagasi, kuid see ei tahenda veel suurt sittagi, tode hakkab selguma homsest, kui Canadasse oobima laheme ja 5500 peale Nido Condoresesse aklimati tegema. Uusim plaan on, et siis Nidosse oobima, Koolerasse aklimat, tagasi alla kanadasse ja kui ilm lubab siis `les koolerasse magama ja sealt tippu rundama. Art kais meil siin peale eilset tagasipoordumist korduvalt ka arsti juurs, ise kahtlustan et selle parast too on suht kena, nuudseks tal koik korras, vahepeal moodeti veits korget vererohku. Hetkel seisab siin korval ja on taitsa hindeldamisvoimeline :) (no ok, veits sinakas naost). Ei tegelt, koik korras. Aga uldiselt on baaslaager meil siin selline puhkus, mida suht harva ette tuleb, oositi arkad paar kolm korda selle peale, et tuul tahab telki minema viia, voi karjatuse peale, kui keegi on wc-sse lainud ja ei suutnud meie suureparstest nooridest kinni hoida (siuke lenduri asend on seal ette nahtud augu kohal), vahepeal Art kah muidugi sonib unes voi uritab ule minu wc-sse ronida, voi minu otsa, kes seda teab. Paevad sisustame siis kas `limalt kurnavatae matkade, kaardimangu voi muu sellisega. Siin on otse loomulikult iga liigutus kurnav, peale korralikku 20 meetrist trippi oma telgist toidutelki on pulss 100 pealt 130-le laqinud ja hingeldad nagu kurat.

Nii, aga tomman nuud kokku, internet on kull monus luksus, aga ma ei joudnu vaga palju taalasid siia ules kanda. Jargmiseks sideks on lootust mingi nadala parast vast, kui ilma annab kaime tipus ara, kui ei anna, siis vahest teeme alternatiivikana mone vaiksema 5500 tipu voi midagi.

Tsau pakaa,

Massa ja Art

Kolmapäev, 25. november 2009

Plaza de Mulas

Asume 4300 meetri korgusel Plaza de Mulas baaslaagris. Eilne paev, mis moodus Confulenciast siia matkates, oli suht johker. Onneks oli tuul kogu aeg vastu, olime teel 6-8 tundi, teekonna sisse mahtusid liivatormid, johkrad kunkad ja maalilised magiorud. Kohale joudes selgus, et keegi meid eriti ei oota (telgid puudu, toit osaliselt tellimata jne), lisaks on hooaja hilisema alguse tottu (ilm suht nutune) laager suht tuhi. Kuid tana hakkavad probleemid vist lahenema - saadeti muuladega alt telgid, anti suua ja ilmnes variant internetti kasutada. Kuuldavasti olevat ulval ka silt "Hot shower", koik seda nainud veel pole ja selle hind ning reaalne kasutamine on hetkel saladuseks. Siin on muujate turg, s.t et ega liiga palju variante tingida/valida pole (internet ùle satelliidi maksumusega 18 USD-d 30 min, Sat-telefon hinnaga 5 USD-d minut).

Tervis praegu ekspeditsiooni liikmetel ok, koik on labinud kaks korda arstliku kontrolli. Ilma osas andmed vastakad, hetkel ilm vaga ok (tuul 10 meetrit sekundit - oosel oli 30 meetrit sekundis ja maetipp isegi paistab ning ei ole pilves - lumetormis), samas lubatakse kuni 6 paeva tugevat tuult ja korgemates laagrites madalaid temperatuure, mis oleks pohimotteliselt nadalaid kestnud ilma jatk.

Aega sisustame peamiselt raamatuid lugedes ja kaarte mangides, ei maksa unustada ka soomist ja magamist. Homme plaanime sobiva ilma korral Canada laagrisse matkata ja sinna voib-olla ka oobima jaada.

Laupäev, 21. november 2009

Los Penitentes

Tana soitsime ca 4 tundi bussiga Mendozast Penitentesse (selle aja sisse mahtus ka ca 1 tunnine sook, tana soodud praad oli senistest suurim - praad maksab siin ca 100 krooni, olu saab 30-50 krooni eest; lahe on see, et suur olu on 980 ml ja vaike 635 ml). Tegu siis baari hindadega ja pigem luks baari.

Hetkel asume ca 2600 meetri korgusel, teel siia moodusime juba esimestest 6000+ meetri korgustest magedest. Peamise osa varustusest saadame tana muuladega teele, ise peaksime baaslaagrisse (BC) Plaza de Mulas joudma teisipaev ohtuks. Nagu Massa juba kirjutas, siis kahjuks pole ilm just koige meeldivam. Peale Penitentesesse saabumist tegime vaikese tunnise matka, tuul oli juba siin suhteliselt vastik ja ilma windstopperita eriti liikuda ei taha. Vaidetavalt on viimastel paevadel palju lund sadanud, mistottu on lumepiir tavalisest oluliselt madalamal. Eks nais, loodetavasti olud paranevad.

Olime Massaga asja tublid ja erinevad inimesed (perekond Sikkutid, Pirx jne) voivad jouludeks kaarti oodata. Jargmine sissekanne blogisse nahtavasti baaslaagrist (eks kae, kas enne aklimatti miskit jouab).

Mendoza

Heihoo, maed paistavad, oleme Aqncaguast loetud tundide kaugusel Mendoza linnakeses (no olenevalt palju aarelinnu lugeda on see mingi 100 000 voi 2.5 mio inimest). Koht ise on igati tsill, jube narvidele kaíb aind see klaviatuur millega trukin ning kus s`nade valja pigistamine on korralik joutrenn (ehk siis andeksi loetamatu teksti eest). Saabusime harra AA-ga just tagasi koige suurema lihat`ki soomiselt, mis meile seni siin suurep´rases varjus 25-30 kraadi soojas Argentiina riigis osks saanud (noh, `tleme nii, et sinna korvale tellitud grillitud juurviljad tundusid selge liialdusena), Art poiss istub vististi hetkelgi potil ja `ritab oma endist saledat kehakuju taastada :). Lisaks suutsime t´na peale 14 tunnist uskumatult mugavat bussi trippi Buenos airesest siia (ja jah, koik meie pagas joudis imetabasel kombel parale) korda saata nii mondagi. Aga koigepealt bussist- uhelgi teisel kontinendil ei ole ma sellist monu ja lebo bussisoidul tunnetanud, istmed olid nagu voi paremad kui lennuki ariklass (ja kaisid praktiliselt lamaskil asendisse), vaidetavalñt anti ka 3 kaiku ohtusooki, mille me maha magasime, ning meil ei olnud mitte esimene vaid 2 klass, esimene oli veel mugavam. Onnestus hakkama saada suurep´rase ja geniaalse varustuse laenutusega (minu oranzid plastiksaapad on raudselt koige seksikamad) ning sebida endale rahvuspargi paase. Siinjuures onnestus harra Sikul, kes muidu on tubli mees ja arvatavasti vaga hea magikiid, aga mitte mailma koige sujuvam orgunner, maha unustada meie eeltaideud vormid, misjrel me lasime pastakal hea liikuda. Kuigi, olgem ausad, kulunud aeg oli viivuke matka varustuse rentijate Siestalt tagasiootamisele kulunuga vorreldes.

Igatahes, homme on see paév, kui laéheme ules magedele - hetkel oleme mingi ca 800 m k+rgusel, homme teeme veel oo luks hotellis Aconcaqua rahvuspargi va´ravate lahedal ja siis ilmselgelt on suund juba ules. T´na kuhjasime ilusti asjad kolme hunnikussse, m+ttetud, esialgu m+ttetud ja kohe vajalikud. Esimene sort jaab Mendozase maha ja paremaid aegu ootama, teine liigub ules muulade seljas ja ootab meid Plaza de Mulases (4300 m) ning kolmanda sordi ehk siis vaart kraami v+tame endale selga, et sellega ise Plaza de mulasese ronida - mis koos teelt k+rvale jaava aklimatiseerumise retkega v+tab meil kolm paéva peale lux hotelli. Siis vedeleme paevakese Plazas ning asume vaikselt oma esimesele aklimatiseerumis tiirule ules suunas, kaime korra camp kanadas ja pustitame telgid. Siis tagasi aj uuesti ules, uritades `ks oo korraga u`hes kohas voi veits kiiremini olenevalt enesetndest, j+uda camp Koolerasse (ma ise kahtlustan, et nimi tuleneb k+rgusega seotud soolikate vçljutamisega tagumisi kanaleid pidi), veetes teel ood ka Camp Canadas ja camp Nido de Condoresis. Siis tagasi alla, paev all, ning siis loplikult tipu suunas.
Vçljavaated ei ole ilma seisukohast hetkel just koikse roosilisemad, sellest et tipus suht stabiilne 100 km tunnis tuult on esialgu ei seleta (lisaks ka suht korralik lumi ning kulma ja v´rki), aga isegi juba suht alguses mingi nibin nabin pealt 2000 m on viimastel paévadel p+lveni lume maha sadanud, mis paeva jooksul kaob taaskord ohku -tegu meil siiski hooaja algusega.. Aga see muidugi muutub, siukest saasta, et meil head ilma ei tule ei saa juhtuda, pèale seda, kui ma ja Art oleme pool +ltsi igakord ilmaatadi auks viimase kuu jooksul maha valanud.

Meie tripi seltskond on n``dseks saavutanud 10 liikmelise koossseisu (lisaks 2 balti valgesukkades nais partisani, kes mooda kuuma jalge jargi hiilivad), liitusid nimelt ka Artjom ja Rauno, neist Artjom siis kah baltikumi enim austust v´´rivast pangast ja Rauno tema matkakaaslane, kellega nad veits rohklem kui baltimere taíe soola olla nahka pannud. Hetke plaanide jargi peaksime tippu j+udma umbes 4-7 detsember, olenevalt ilmast ja sellest, kui sitt kellegil tee peal hakkab. Noh, vçhemalt siis need peaks joudma, kes tippu j+uavad, statistikale tuginedes on see nii 30%, ise arvan, et meist veits rohkem, kui ilm paris nakku ei pane. Blogimise m+ttes on jçrgmist viisakamat sissekannet kindlasti oodata peale alla j+udmist, kuid kuulu jargi on neti poiss olemas ka Plaza de Mulases - kust ka `riatme oma reportaazi jçtkata eeldusel, et klahvide vajutamine liiga suur pingutus ei ole saantese horedas ohus.

Kolmapäev, 18. november 2009

Madrid

Tegemist on senise koige kallima blogipostitusega, lugege palun hoolega jargnevat.

Laevareis oli tulemuslik, vennastusime karaoket lauldes ja erinevaid jooke konsumeerides. Hetkel ootame Madriidis lendu Buenos Airese suunal. Homme hommikul ca kell 9 (kohalik Argentiina aeg), paeval plaanis vaike linnatrip teha, koos kilose steigi manustamise (voib juhtuda, et lennust dehudreerunud organismi turgutatakse mone kaljaga) ja ohtul asume Mendoza poole teele.

P.S Ariregistris (probleem voib olla ka Tartu Maakohtus) tootavad tropid, kes rikuvad endale seadusega pandud kohustusi (muutmiskannet menetlevad juba 6 paeva)

Esmaspäev, 16. november 2009

Ettevaatust - Suur Vend jälgib teid!

Paar päeva peale blogi tegemist pani Massa sellele Google Analytic'u külge. Enda kohta oleme juba natukene kirjutanud, alljärgnevalt infot meie lugupeetud lugejate kohta.

Kokku on tänaseks blogi külastatud 269 korda (128 unikaalset külastajat), külastajad on vaadanud 503 lehekülge. Keskmiselt on M&A in L.A. blogi lugeja blogis 2.09 minutit. 4 külalist on leidnud meid otsingumootori vahendusel (otsingusõnadeks olid 2x umbelahe.blogspot.com, lõuna-ameerika andid ja tšiili mäestik), otse blogisse sattunud inimeste ja teiste saitide kaudu siia sattunud külastajate on peaaegu võrdne (vastavalt 133 ja 132). Parimaks viitajaks on olnud Orkut.

Kõige rohkem külastajaid on meil olnud Eestist (206), populaarsed oleme ka Hollandis (21 külastust) ja Saksamaal (10 külastust). Kuna endal puudub info, kes nendest riikidest meid lugeda võiksid, siis kommentaarid/vihjed/kapist välja tulemised on teretulnud. Eestis on meil kõige rohkem lugejaid Tallinnas (139) ja Tartus (60) , kokku on blogi külastatud 9. erinevas linnas asuvast arvutist. Siinkohal tahaks tervitada meie lugejat Valgast, kes 7. novembril luges M&A blogi 22 minutit ja 39 sekundit. Rahvusvaheliselt võttes on teisel kohal meie lugejad Hannoveris (5 külastust, keskmiselt blogis viibinud 6 minutit ja 46 sekundit). Esile tahaks tõsta veel hispaanlasi/hispaanlannasid, kes loevad keskmiselt blogi 3 minutit ja 26 sekundit.

On rõõm tõdeda, et oleme lühikese aja jooksul kogunud hulgaliselt püsikliente: 12 inimest on külastanud blogi 25-50 korda, 24 inimest 15-25 korda ja 21 inimest 9-14 korda. 54% blogi lugejatest teeb seda Mozilla browseri abil, 39% IE abil, 5% kasutab Safarit ja 2% Chrome. Huvitav on see, et 7 blogi lugejat on seda teinud dial-up internetiühenduse vahendusel.

Sellised siis Te olete. Loodan, et Teil jätkub viitsimist ka järgmiste nädalate jooksul meie tegemistele kaasa elada. Kahjuks ei saa midagi konkreetset lubada, kuid üritame Teid oma tegemistega regulaarselt kursis hoida. Kuulujutud käivad, et base camp'i lähedal on internetivõimalus, eks elu näitab. Võimalusel katsume enne tipu tegemist aklimati edukusest/ebaedukusest raporteerida ja umbes 5. detsembri paiku saame loodetavasti juba edukast tipu vallutamisest kirjutada. Seniks kõike head, tippu üles välja ja turvaliselt alla tagasi!

Minek!

Vaatan mina praegu põrandal omast arust jube suurt 100 liitrist seljakotti ja naeratan rahulolevalt. Ei sega seegi, et näen ka kõiki neid asju mida tripile kaasa vaja võtta on ning ei taipa teps mitte, kuidas asjade hunnik mis 3 korda suurem tundub kui seljakott sinna sisse ära peaks mahtuma. Aga nutab ja mahub ütlen ma, tuleb kunagi minevikus omandatud pakkimiskogemused üles otsida ja asi ära orgunnida. Kuratlikult kiiresti on need viimased ajad siin Eestis möödunud, olen saaremaalt spaast tulles puhkuseks enam vähem välja puhanud. Art poisiga võrreldes pole ma pea üldse eesootavaga tutvuda jõudnud ning erinevalt härra AA-st ei ole mul ka liigesed või seedesüsteem spetsiaalset kuuri läbi teinud. Ja kui ta siin väidab, et pole jõudnud füüsilist teha, siis noh, ütleme nii, et minust on ta seda arvatavasti siiski kordades enam teha jõudnud, kuid eks ma ole alati rääkinud, et trenn on nõrkadele :). Eino tegelt, ma vist veits olen murelik, aga küll asjad laabuvad, alati on ju laabund.

Aga pikk jutt sitt jutt, ühesõnaga, homme on mineks, hüvasti jätusuudlusi punase sumpsiga ja ilma punase sumpsita poisile saab jagada homme kella 17-17.30 sadamas, kust me Ruotsi kunnile külla asume sõitma. Et siis talt Hispaania kunnile kiired tervitused viia ja ära Argentiinasse putkata.

Laupäev, 14. november 2009

Olukorrast riigis

Teisipäeval (17.11) asume lõpuks teele. Tundub, et olulisemad asjad on koos (esimene proovipakkimine tehtud, puudu olnud asjad on organiseeritud või organiseerimisel – vahemärkusena, et kui matkamisega seotud varustust vajate, siis parim valik on Nõmmel asuvas matkapoes) ja üha tihedamini liiguvad mõtted reisi peale. Parafraseerides Saksamaa jalgpallurit Andreas Möllerit, siis kehaliselt olen tugev, füüsiliselt ka kõik ok. Tegelikult ei ole piisavalt trenni saanud viimasel ajal teha, nädala keskel külmetasin ennast natukene. Katsun homme veel seljakotiga paaritunnise kerge treeningu teha, kuid sõltuvalt enesetundest võib see ka vahele jääda. Muidu tervis ok, liigeste jaoks olen erinevaid tablakaid söönud, lisaks võtsin probiootikume seedetrakti tugevdamiseks. Enne Aafrikat võtsin Lactot ja otsustasin ka seekord selle peale jääda. Ei tea, kas asi vaktsineerimises (laadimine jäi samale ajale) või milleski muus, kuid kuidagi imelik tundus see kuur seekord. Selline tunne nagu oleks Poola õunu söönud, kogu aeg vars tagant kipitas.

Seniseid blogi sissekandeid vaadates tundub, et reisi peamine tipphetk on Aconcagua. Ise loodan, et ka teised sihtkohad on lahedad. Piltide ja videode järgi tundub Salar de Uyuni igati muhe olevat, aga vaadake ise: päikesetõus Salar de Uyuni’l. Macchu Picchu tundus alguses lahe olevat, kuid täiendavaid materjale lugedes on vaimustus natukene üle läinud (loodetavasti tuleb tagasi). Ootused on kõrgel ka Galapagosega seoses, ühte huvitavat filmi nende saarte tekkimisest, arengust ja sealsest faunast/florast saate vaadata siin.

Reede, 6. november 2009

Parandus

No nii! Annad Massale korra mikri ja hakkab kohe pooltõdesid, laimu jne levitama, krt nagu keskerakondlane!

Kärbiga on tegelikult lood nii, et Massa tõmbab suht palju kärpi ja seda tihti. Ainuke hea asi on see, et Massa kärbil pole võimu, täristab sisuliselt paukpadrunitega. Ega need tapa, lihtsalt pinda hakkab see klähvime käima.

Kui enda motivatsioonist rääkida, siis esiteks nõustun loomulikult Al Bundy'ga. Nõustun ka Massaga, et uudishimu on kindlasti üheks oluliseks põhjuseks, miks selliseid reise ette võtta. Mägedest rääkides, siis kindlasti ka nende ilu ja maagia (mitte summit fever, vaid nende suurus, võimsus jne). Kili kogemuse põhjal lisaksin ka peale tipu võtmist kogetud TEHTUD-tunde. Kui reisist üldisemalt rääkides, siis Lõuna-Ameerikast pärinevad tuttavad/sõbrad on väga lahedad olnud ja ka see üks põhjus, miks sinna nii põhjalik reis on ette võetud.

Kui Massa mainis postkaartide saatmist, siis ise mainiksin ära, et kui kellegil soov lasta miski lipuga (Massa vist teeb Swedbanki lipuga) pilti tipus (kui sinna jõuame) teha, siis võib ka teada anda.

Teisipäev, 3. november 2009

Heia

Mõtsin, et paiskan siis kah veits müra eetrisse, et asi siin peris monoloogiks ära ei kisuks. Ma vaatan, et Artile on blogimine täitsa meeldima hakand. Ainus oht siinkohal on see, et blogi saab enne reisilõppu täis ja tuleb uus teha :). Samas nõustun kalamees Arti ideoloogiaga selle kohta, et enne reisi tuleb koht sisse sööta, et pärast ei peaks rahvale ütlema, et kle tead ma ei viitsi sulle seletada kogu seda lugu otsast peale, mine loe blogi.
Boonus on see, et ma hakkan isegi juba peale siukseid informatiivseid kirjatükke aru saama, millesse kuradisse ma end jälle mässind olen, aga mis seal ikka, elu on seiklus. Pealegi, Al Bundy autoriteetsele arvamusele tuginedes saab nii veel naisi kah... Kuigi lõuna ameerikas peaks blondidel nagunii omad eelised olema, on nad siis tavalisest hõredamat õhku hinganud või mitte, nii et Art hoia alt, tuled veel Senjoriita kohvris tagasi :). See lause pani arvatavasti nii mõnegi juurdlema, et peaks kah äkki siukse retke tegema ja mõne teise jälle mõtlema, et nii, minu mees küll siuksele retkele ei lähe. Kui minu isiklikust motivatsioonist aga rääkida, millele Herr AA postitus ning Mr. AB video mind mõtlema pani, siis ei ole eelnev siiski üldsegi mitte käima lükkavaks jõuks (nii pugemise ja tuleviku perspektiivide mõttes mainin ära, et Eesti naised on ikkagi maailma kõige ilusamad ja lahedamad). Selle asja nimi miks ma kõiki siukseid asju teen on hoopis lihtne UUDISHIMU. See siuke vana inimkonda edasi- ja samas ka hukatusse viiv jõud, ühest küljest õppimist soodustav ja teisalt ohtlik omadus, mis meist kõigist inimesed vorminud on. Uudishimulikud oleme me kõik, ma arvan et ma ise selgelt üle keskmise. Olen mõelnud, et uudishimusid on mitut erinevat laadi - keda huvitab miks või kuidas, kes tahab teada fakte, võiks mingis mõttes isegi jagada ka mehelik ja naiselik. Naine küsib üldjuhul ju lugematul hulgal mis, kas, kus, kes, millal ja mis edasi sai küsimusi. Mees kasutab oluliselt tihedamalt sõnu miks ja kuidas. Loomulikult ei tähenda see seda, et mees või naine kas faktide või siis seoste kohta ükskõiksed oleks, kuid suundumus on minu meelest olemas. Ühesõnaga, mina lähen mägironima ja lõuna ameerikasse üldse ja galapagose saartele eelkõige selleks, et aru saada, miks inimesed kelle arvamusest ma lugu pean arvavad et see on mõnus ning et ise kogeda kuidas see tundub.
Nii, aga mulle tundub, et nüüd peaks fakte kah lisama, nais lugejatele mõeldes või nii :), kuigi, fakte siin blogis juba on mõni mu meelest, aga miskit siukest mida netist ei leia kah. Kindlasti teid huvitab, et kelle kuradiga me sinna mäe otsa ronima hakkame. Hetkel on meid grupis kes tippu lähevad vallutama 8 inimest (pluss veel üks orgunner kes poolele teele jääb), võibolla liitub veel 3. No 2 meist ilmselgelt tutvustamist ei vaja, kaine grupi juht Alar Sikk ka vast väga reklaami ei vaja, seega räägin 5-st viimasest. Ma muidugi palju neist ei tea, olen paar korda kohand aind ja ei teinud harjumusest ka korralikku tausta uuringut ja krediidi kõlbulikkuse arvutust nagu üks laenuhai kellega koos mäkke ronin, aga nii palju panin tähele, et 2 on naised ja 3 mehed. Ladies first nagu öeldakse: Üks neist, Aira on koolitaja, kelle õpetusest isegi olen osa saanud saades selgeks, et kui asi läheb puhhi kangelaste peale, siis mina olen Iiiah. Aira on paari mäe otsa ennegi ronind, näiteks Kili ja Gazbekk, tubli koolitajana hoolitseb selle eest, et piinlikku vaikust mäe peal ei tekiks :). Krisli (teine neiu) lasi juba lõuna ameerika poole jalga, ta tripib veits ringi enne mäge, tema kohta tean ma nii palju et meil on vähemalt üks ühine tuttav nagu reedel sulevi sünnal välja tuli. Unustasin rumaal peaga rohkem dirti sealt allikast uurida ja seega liiga palju siin kosta ei oska. Raulist saab meie tulevane telgikaaslane (koos Sikuga), jah me panime telgid paika kui kokku saime üks päev, Raul on senise põhjal otsustades see mees, kes asjad meie eest ilusti läbi mõtleb nii, et ka detailid meelest ei läheks, temast saaks minu meelest hea analüütiku. Ja siis on meil veel Peep kes on kõikse rohkem peale Siku mu arust mägedesse sattunud ja tema sõber Ulf (no vast sai õigesti nimi kirja), kes on meie oma külaliseineja rootsi kuningriigist, liitus meie teatritrupiga Peebu kaudu kellega ta vististi koos töötab. Aga eks tulevikus iseloomustame oma kaaslasi põhjalikumalt ja lisame fotosüüdistused ja kurdame nende ja üksteise kõigi jubedate harjumuste üle - sest kui oma elukaaslasest sa tööle minnes pääsed, siis reisikaaslastest mingeid 8 tunniseid puhkusi nimega töö võtta ei saa :). Seda ma juba kahtlustan, et ega Artiga koos telgis külm ei hakka, teades tema kärbi võimsust...

Ahjaa - selline lugu kah, et siin oli juba esimesi küsimusi, et kas me postkaarte kah saadame. No saab ikka, aga et administreerimine lihtne oleks, siis pane oma soov ja aadress kirja siia kommentaari, või kui tundub, et sa ei taha seda avaldada kartuses et pahad inimesed kah meie blogi loevad siis kirjuta üks osav email.

Pühapäev, 1. november 2009

Mägironimise ohtudest


Eks erinevate inimeste motiivid mägedes matkamiseks või mägironimisega tegelemiseks on erinevad nagu ka iga teise hobi puhul. Alljärgnevalt erinevatest ohtudest, mis mägironimisega kaasnevad.

Õnnetused võivad mägironimises juhtuda objektiivsetel (keskkonnast tulenevatel põhjustel – varing, laviin, ilm jne) või subjektiivsetel (mägironija enda põhjustatud - ebapiisav aklimat, ebasobiv varustus, vale tehnika jne) põhjustel. Eraldi võiks nimetada järgmisi põhjuseid:

Varingud (kivid) – erosiooni põhjustab varinguid, lumepiirist kõrgemal on see protsess eriti sage. Varingute toimumist mõjutab olulisel määral ilm (sadu, temperatuuride muutus jne).

Varingud (jää) – kaljude külge tekkinud jää võib põhjustada liustike ületamisel probleeme, kukkuvad jääpurikad võivad omakorda põhjustada laviine. Jää kukub peamiselt tormide ja temperatuuri muutuste tagajärjel, kusjuures alad, kus varingud toimuvad on liustikel selgelt eristatavad (täiendavat infot loe siit).

Laviinid – enim alahinnatud ohuallikas mägedes. Näiteks Alpides hukkub iga aasta 120-150 inimest laviinide tõttu. Laviinide jaotusi on erinevaid, tekkepõhjuste järgi jagatakse laviinid kaheks: lahtise lume laviinid (väikses koguses liikuma hakkav lumi seob täiendavat lund (teatud Eesti piirkondades öeldaks selle kohta vist, et lumi pakib) ja selle tagajärjel tekib laviin) ja tahvel/plaat laviinid (suurem lumetahvel murdub ja selle tagajärjel tekib laviin).

Jää või lume nõlv – libeduse tõttu eksisteerib oht kukkuda, nende ületamiseks kasutatakse „kasse“ ja muid abivahendeid (köied, jääkirves jne), sõltuvalt kui järsu nõlvaga on tegemist.

Liustikulõhed – lõhed tekivad liustiku liikumise tulemusena, lõhed võivad olla avatud (nähtavad) või suletud (nähtamatud, s.t et lumega kaetud).

Ilmastik – ilmastiku muutused põhjustavad kivide ja lume/jää olude muutust, mis muudab edasiliikumise mägedes tihti oluliselt aeglasemaks ja füüsiliselt väsitavamaks. Lumetormid muudavad raja leidmise ja selle järgimise keeruliseks, tihti võib mägedes esineda äikest ja madalamatel aladel vihmasadu. Suureks probleemiks on muutlik tuul, mis võib omakorda näiteks vihmasadu põhjustada (parim näide on „Foen“ – Alpides asuval Eiger mäel tihti tekkiv vihm; kui aega ja tahtmist peaks olema, siis soovitan vaadata filmi “The Beckoning Silence“, kus räägitakse traagilisest Eiger Nordwand (Eiger’i mäe põhjakülje) esimesest peaaegu edukast ronimisest). Ilmastiku tõttu alustatakse enamasti tipu võtmist varajastel hommikutundidel (Kili tippu hakkasime juba näiteks eelmise päeva õhtul ca kell 23.00 minema, tippu jõudsime 6.30), kuna tormid tekivad lõuna paiku.

Kõrgus – kiire kõrgemale tõus võib põhjustada kõrgushaigust, parim (ainus) ravim on tagasi madalamale tasemele laskumine. Kõrguse kasvades alaneb õhurõhk, mistõttu absoluutväärtus väheneb hapniku molekulide arv õhus, väiksem hapniku kontsentratsioon põhjustab erinevaid muutusi organismis, mis võivad saatuslikuks osutuda (loodetavasti jõuan enne reisi veel kõrgusest ja sellest mõjust organismile pikemalt kirjutada).

Päikesekiirgus – tugevam kiirgus võib põhjustada põletust ja lumepimedust (tegemist sisuliselt samuti põletusega).

Kokkuvõtteks võib öelda, et ratsionaalselt käitudes ja erinevaid ohutusabinõusid järgides ei pea mägironimine ohtlik tegevus olema. Parafraseerides Al Bundyt, siis erinevatel põhjustel ei käitu me alati ratsionaalselt, mistõttu juhtuvad ka erinevad õnnetused. Väidetavalt juhtub ca 80% õnnetustest tipust laskudes, mistõttu soovitakse mägironijale enne tipu vallutamist – üles tippu välja ja turvaliselt alla tagasi.