Pühapäev, 1. november 2009

Mägironimise ohtudest


Eks erinevate inimeste motiivid mägedes matkamiseks või mägironimisega tegelemiseks on erinevad nagu ka iga teise hobi puhul. Alljärgnevalt erinevatest ohtudest, mis mägironimisega kaasnevad.

Õnnetused võivad mägironimises juhtuda objektiivsetel (keskkonnast tulenevatel põhjustel – varing, laviin, ilm jne) või subjektiivsetel (mägironija enda põhjustatud - ebapiisav aklimat, ebasobiv varustus, vale tehnika jne) põhjustel. Eraldi võiks nimetada järgmisi põhjuseid:

Varingud (kivid) – erosiooni põhjustab varinguid, lumepiirist kõrgemal on see protsess eriti sage. Varingute toimumist mõjutab olulisel määral ilm (sadu, temperatuuride muutus jne).

Varingud (jää) – kaljude külge tekkinud jää võib põhjustada liustike ületamisel probleeme, kukkuvad jääpurikad võivad omakorda põhjustada laviine. Jää kukub peamiselt tormide ja temperatuuri muutuste tagajärjel, kusjuures alad, kus varingud toimuvad on liustikel selgelt eristatavad (täiendavat infot loe siit).

Laviinid – enim alahinnatud ohuallikas mägedes. Näiteks Alpides hukkub iga aasta 120-150 inimest laviinide tõttu. Laviinide jaotusi on erinevaid, tekkepõhjuste järgi jagatakse laviinid kaheks: lahtise lume laviinid (väikses koguses liikuma hakkav lumi seob täiendavat lund (teatud Eesti piirkondades öeldaks selle kohta vist, et lumi pakib) ja selle tagajärjel tekib laviin) ja tahvel/plaat laviinid (suurem lumetahvel murdub ja selle tagajärjel tekib laviin).

Jää või lume nõlv – libeduse tõttu eksisteerib oht kukkuda, nende ületamiseks kasutatakse „kasse“ ja muid abivahendeid (köied, jääkirves jne), sõltuvalt kui järsu nõlvaga on tegemist.

Liustikulõhed – lõhed tekivad liustiku liikumise tulemusena, lõhed võivad olla avatud (nähtavad) või suletud (nähtamatud, s.t et lumega kaetud).

Ilmastik – ilmastiku muutused põhjustavad kivide ja lume/jää olude muutust, mis muudab edasiliikumise mägedes tihti oluliselt aeglasemaks ja füüsiliselt väsitavamaks. Lumetormid muudavad raja leidmise ja selle järgimise keeruliseks, tihti võib mägedes esineda äikest ja madalamatel aladel vihmasadu. Suureks probleemiks on muutlik tuul, mis võib omakorda näiteks vihmasadu põhjustada (parim näide on „Foen“ – Alpides asuval Eiger mäel tihti tekkiv vihm; kui aega ja tahtmist peaks olema, siis soovitan vaadata filmi “The Beckoning Silence“, kus räägitakse traagilisest Eiger Nordwand (Eiger’i mäe põhjakülje) esimesest peaaegu edukast ronimisest). Ilmastiku tõttu alustatakse enamasti tipu võtmist varajastel hommikutundidel (Kili tippu hakkasime juba näiteks eelmise päeva õhtul ca kell 23.00 minema, tippu jõudsime 6.30), kuna tormid tekivad lõuna paiku.

Kõrgus – kiire kõrgemale tõus võib põhjustada kõrgushaigust, parim (ainus) ravim on tagasi madalamale tasemele laskumine. Kõrguse kasvades alaneb õhurõhk, mistõttu absoluutväärtus väheneb hapniku molekulide arv õhus, väiksem hapniku kontsentratsioon põhjustab erinevaid muutusi organismis, mis võivad saatuslikuks osutuda (loodetavasti jõuan enne reisi veel kõrgusest ja sellest mõjust organismile pikemalt kirjutada).

Päikesekiirgus – tugevam kiirgus võib põhjustada põletust ja lumepimedust (tegemist sisuliselt samuti põletusega).

Kokkuvõtteks võib öelda, et ratsionaalselt käitudes ja erinevaid ohutusabinõusid järgides ei pea mägironimine ohtlik tegevus olema. Parafraseerides Al Bundyt, siis erinevatel põhjustel ei käitu me alati ratsionaalselt, mistõttu juhtuvad ka erinevad õnnetused. Väidetavalt juhtub ca 80% õnnetustest tipust laskudes, mistõttu soovitakse mägironijale enne tipu vallutamist – üles tippu välja ja turvaliselt alla tagasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar