Andidest ja Aconcagua'st

Andid on maailma pikim mäestik, mille ahelikud kulgevad Lõuna-Ameerika läänerannikul põhja-lõuna suunal ligi 7000 km ulatuses (mäestiku ida-lääne suunaline laius on 200-700 km). Mäestiku ahelikud läbivad Argentiinat, Tšiilit, Peruud, Boliiviat, Kolumbiat, Ecuadori ja Venezuela. Andid on tekkinud ookeanilise laama liikumise läbi mandrilise laama alla.

Andid on maailma kõrgeim väljaspool Aasiat asuv mäestik. Kuna tegemist on noore mäestikuga, siis asub seal palju aktiivseid vulkaane (eristatakse nelja aktiivsete vulkaanide piirkonda: põhja, kesk, lõuna ja Austral piirkonnad; kõige aktiivsemad vulkaanid asuvad keskosas, näiteks Tšiilis on umbes 50 aktiivset vulkaani) ning toimub tihti maavärinaid. Alljärgnevalt satelliidifoto Andidest:

Andide kõrgeimaid tipud on:

Aconcagua (Argentiina) – 6962 meetrit

Ojos de Salado (Argentiina, Tšiili) – 6891 meetrit

Monte Pissis (Argentiina) – 6792 meetrit

Cerro Mercedario (Argentiina) – 6770 meetrit

Huascaran (Peruu) – 6768 meetrit

Aconcagua asub Argentiinas, umbes 15 km Tšiili piirist. Nime Aconcagua päritolu ei ole tänaseks üheselt selge, levinumad on kolm selgitust: Mapuche keelsetest sõnadest Aconca-Hue (teravamad pliiatsid said juba ise aru, et tõlkes tähendab „tuleb teiselt poolt”), Quechua keelesetest sõnadest Ackon Cahuak (tõlkes tähendab „kivi vahimees/vaht”) või Anco Cahuac (tõlkes tähendab „valge vahimees/vaht”).

Mägironimise seisukohast ei ole tegemist keerulise mäega (kui valida põhja suunalt algav rada, vt pilti) (tegemist rajaga, mille ka meie valime, siinkohal üks video Jordan Romero teekonnast tippu, mis annab mingi ülevaate teekonnast - Jordan Romero veebileht on siin, tegemist lapsega, kelle unistuseks (või tema vanemate omaks) on saada kõige nooremaks inimeseks, kes on roninud 7 kontinenendi kõrgeimasse punkti), enamik probleeme tuleneb kõrgusest (hapniku osakaal õhus on 40% merepinna tasemest), tavaliselt tehakse Aconcagua tipp ilma lisahapnikuta. Esimesena ronisid nähtavasti Aconcagua tippu Inkad, esimene eurooplaste poolt juhitud ekspeditsioon toimus 1883. aastal ja esimene edukas eurooplaste juhitud ekspeditsioon toimus 1897. aastal inglaste juhtimisel (esimesena tõusis 14. jaanuaril 1897 tippu Šveitsi giid Matthias Zurbriggen). Noorim Aconcagua tipus käinud mägironija on tänaseks Matthew Moniz (16.12.2008 – oli sel hetkel 10 aastane) ja vanim Scott Lewis (26.11.2007 – oli sel hetkel 87 aastane).

Viimastel aastatel on keskmiselt ca 7 000 inimest aastas taotlenud luba Aconcagua Provintsi Parki sisenemiseks, umbes 50% eesmärk on jõuda mäe tippu, tavaliselt jõuab tippu umbes 30% mägironijatest (aastas keskmiselt seega ca 1100-1200 inimest). Iga aasta hukkub mäel keskmiselt 2-3 inimest (2009. aastal on olnud väidetavalt juba 5 hukkunut). Alljärgnevalt detailsem info viimaste aastate mägironijate arvu kohta (Aconcagua Expedition andmed):

Kuu	03/04	04/05	05/06	06/07	07/08
November	430	377	491	539	586
Detsember	2036	1711	1984	1996	1998
Jaanuar	2746	2580	2636	2769	2985
Veebruar	1567	1478	1596	1536	1560
Märts	215	344	583	473	529
Kokku	6994	6490	7290	7313	7658

Veel huvitavaid fakte/lugusid Aconcagua kohta:

1994. aastal jõudis Saksamaalt pärit abielupaar Plaza de Mulas laagrini, kuid kohtuotsuse tõttu kõrgemale tõusta ei saanud. Kohus otsustas, et paar ei tohi oma 2. aastase lapsega kõrgemale tõusta ja peab mäelt lahkuma.

Hooajal 1985/86 tegi Fernando Garrido Aconcagual maailmarekordi ellujäämises (kohmakas tõlge, inglise keeles world survival record). Hispaania päritolu mägironija oli mäel 66 päeva, vaatamata vähesele hapnikule, madalatele temperatuuridele (kuni -45 kraadi C) ja tugevale tuulele (kuni 200 km/h).

1990-ndate alguses esitasid Briti mägironijad taotluse püstitada mäe tippu 40 meetrine torn, et inimestel oleks võimalik ronida üle 7000 meetri kõrgusele. Tänaseni pole torni kahjus ehitatud.

Esmakanne

Tegemist on minu esimese kandega blogisfääris, mistõttu tahaks kohe põletavate küsimuste/teemade juurde asuda: mis krdi pildi Sa minu kohta siia üles panid, Massa?

Olulise taustainfo kavandatud reisi kohta andis Massa juba esimeses sissekandes, täpsustaks siinkohal natukene planeeritut:

Reisi alustame 17. novembril, kui liigume laevaga Stockholmi, et sealt järgmine päev üle Madridi Buenos Aires'sse lennata. Buenos Aires'st liigume kohe bussiga edasi Mendozasse, kus on võimalik varustust täiendada ( näiteks ise ei hakka tipu tegemiseks vajalikke plastiksaapaid, sulejopet jne Eestist kaasa vedama) ja 23.11 asume teele. Mendozast liigume 2700 meetri kõrgusel asuvasse Penitentes, kust liigume edasi Puente de Inca'sse ja edasi Horcones Lake. Baaslaagriks on 4200 meetri kõrgusel asuv Plaza de Mulas, enne tipu tegemist ööbime veel Camp 1-s (4900 meetri kõrgusel asuv "Plaza Canada"), Camp 2-s (5400 meetri kõrgusel asuv "Nido de Condores") ja Camp 3-s (6000 meetri kõrgusel asuv "Cholera"). Aklimatiks on kavandatud kuni 6 päeva (tõuseme kuni Camp 2 ja laskume tagasi baaslaagrisse) ning sõltuvalt ilmast loodame 2-6.12 tõusta 6962 meetri kõrgusele Aconcagua tippu.

Siinkohal üks video Aconcagua summit-st

Peale Aconcaguat liigume edasi Boliiviasse (Salar de Uyuni), Boliivia ja Peruu piiril asuva Titicaca järve äärde ja Inka Trail mööda Macchu Picchule. 20. detsembril lendame üle Guayaquili Galapagosele ning 3. jaanuaril asume üle Quito taas Euroopa poole teele (ööbimised Quitos - tahaks ekvaatoril ära käia; Madridis - kui hästi läheb, siis saame kokku Pablo'ga, kellega koos Innsbrucki Ülikoolis õppisin).

Parafraseerides Massat, siis plaan on aus. Meie mõlema jaoks on tegemist esimest korda Lõuna-Ameerika külastamisega, mõlemad teeme (või ei tee) oma kõrgusrekordid (mul vaja jõuda Camp 3, et Kili 5895 ületada, Massal vist vaja jõuda Camp 2), kui tippu peaks välja jõudma, siis saab Isel Seven Summit'st teine tipp tehtud (Massal esimene), kui tippu peaks välja jõudma, siis on suur samm Surma Tsoonis (üle 8000 meetri) mäe tegemiseks tehtud, minu jaoks on tegemist esimest korda America külastamisega, esimest korda näen Vaikset ookeani jne jne.

Coming soon

Paar tüüpi (teravamad kriidid said pealkirjast aru, et need on Art ja Massa) teevad varsti väikse tripi, ja ei, mitte päris sellise mida narkarid igapäev harrastavad, vaid veits teistsuguse, loodetavasti veelgi elamuste rohkema. Plaan on aus ja näeb ette tutvuda pisut Lõuna- Ameerika avarustega, ronida nii kõrgele Aconcaqua otsa kui võimalik, tutvuda pisut kohaliku elu oluga Argentiinas, uurida soolakõrbe ja Titekaka järve Boliivias ning suunduda inkade kadunud linna ja radadele Peruus. Kolistada sealt edasi Ecuadori, peamise suunaga Galapagose maagilise flooraga saared ning Vaikne ookean nende ümber. Aeg selleks on küll üürike (51 päeva), kuid mis teha, üks meist on panga ori (ei, laenu ega liisingut mul pole :)) ja teine kardab, et kauemaks jäädes tõmbavad äripartnerid tal naha üle kõrvade ;) - seega, tuleb hakkama saada.

Ja et pärast midagi lastelastele näidata oleks, sest ega nood kamina ees heietusi ju kuulata viitsi, peame veits blogi kah, ja katsugu mingi suur tehnoloogiline melt down enne tulla ja meie blogi tuksi keerata, on mis on aga sellisel juhul tappa ta saab.

Mõnel kindlasti tekkis ka küsimus, et miks meie blogil selline haige aadress on? No onju see eluke meil Umbe Lahe, või tõmmame ennast umbe, lahe... või mis iganes, aga tegelt on põhjus palju proosalisem, peale seda kui ma olin üritanud mingit seitset erinevat asja sinna proovida ja Härra Googel oli mulle viis korda öelnud, et see ei sobi, siis ma mõtsin, et "umbe lahe", mis veel, jube mõttetu asi võtab minuteid ja toksisin lihtsalt pulli pärast sisse URL kohale umbelahe - ja voila, midagi nii haiget polndki keegi veel varem oma blogi aadressiks pakkunud ja ei öeldud halvasti.

Aaa, ja et oleks siis tänaval ära tunda, millised kaks geniaalset ja intelligentset tüüpi seda blogi siin peavad siis iseloomustavad pildid kus Art ja Massa on peal elusuuruses: