Elu víkesed pisiasjad

Heia, mina igastahes jòudsin tana jareldusele, et igauhe (eelisj´rjekorras need kellele vinguda meeldib) peaks vahemalt korra aastas saatma kuhugi loodusesse voi isolatsiooni, et nad oskaks hinnata vaikseid asju. Ma pole juba ammu nainud 10 nii siiralt roomsat inimest, kui tana kui meile serveeriti lounaks pizzat - peale minimalistlikku stuffi ja pikki paevi magedes oli see lihtsalt nii surrealistlikult hea. Voi kurat, vaadata koiki neid nagusid kes on just maksnud 10 dollarit selle eest, et sooja dusi all kaia, koigil on peas selline peeretav nagu nagu oleks nad koutsid kes on just hiire alla neelanud. Mis naoga tuleks sa Eestis mulle tanaval vastu, kui su kaest oleks kusitud just 100 dusi eest :)? Uhesonaga, oleme siin viimaste paevadega oppinud hindama selliseid asju, mida muidu loomulikuks peame.

Eriti ei morjenda enam ka ilm, meie peamine koneaine, meil on tekkinud juba vahemalt 15 teooriat kuidas seda muula sita pealt ennustada, seda seetottu, et prognoosid raisad on puha meite vastu - lubavad veel vahemalt 5 paeva tuule ja tormi jatkumist. Kui raakida sellest, mis teinud oleme, siis eila sai ronitud Canada laagrisse, tegin ka isikliku korgusrekordi ca 5000 m, nats `le vast, olin vagagi rahul. Kuigi, tous oli peris raske (700 m), esines ka inimkadusid, Aira ja Art poorasid sita enesetunde tottu poolelt maalt tagasi, kuid see ei tahenda veel suurt sittagi, tode hakkab selguma homsest, kui Canadasse oobima laheme ja 5500 peale Nido Condoresesse aklimati tegema. Uusim plaan on, et siis Nidosse oobima, Koolerasse aklimat, tagasi alla kanadasse ja kui ilm lubab siis `les koolerasse magama ja sealt tippu rundama. Art kais meil siin peale eilset tagasipoordumist korduvalt ka arsti juurs, ise kahtlustan et selle parast too on suht kena, nuudseks tal koik korras, vahepeal moodeti veits korget vererohku. Hetkel seisab siin korval ja on taitsa hindeldamisvoimeline :) (no ok, veits sinakas naost). Ei tegelt, koik korras. Aga uldiselt on baaslaager meil siin selline puhkus, mida suht harva ette tuleb, oositi arkad paar kolm korda selle peale, et tuul tahab telki minema viia, voi karjatuse peale, kui keegi on wc-sse lainud ja ei suutnud meie suureparstest nooridest kinni hoida (siuke lenduri asend on seal ette nahtud augu kohal), vahepeal Art kah muidugi sonib unes voi uritab ule minu wc-sse ronida, voi minu otsa, kes seda teab. Paevad sisustame siis kas `limalt kurnavatae matkade, kaardimangu voi muu sellisega. Siin on otse loomulikult iga liigutus kurnav, peale korralikku 20 meetrist trippi oma telgist toidutelki on pulss 100 pealt 130-le laqinud ja hingeldad nagu kurat.

Nii, aga tomman nuud kokku, internet on kull monus luksus, aga ma ei joudnu vaga palju taalasid siia ules kanda. Jargmiseks sideks on lootust mingi nadala parast vast, kui ilma annab kaime tipus ara, kui ei anna, siis vahest teeme alternatiivikana mone vaiksema 5500 tipu voi midagi.

Tsau pakaa,

Massa ja Art