Pühapäev, 27. detsember 2009

San Isabella

Ha"id pu"hi!
Meie puhkused ja puhad siin kah jatkuvad endiselt, tulime just tagasi Galapagose arhipelaagi suurimalt saarelt San Isabellalt, mis on idee poolest lihtsalt 5 lahestikku asuvat merest tousvat vulkaani, millest uks mida kulastasime ajas laavat viimati valja 2005 aastal. Isabella ja selle pisike naaber on ka tekkeliselt noorimad saared siin, kui vanad, jaan vastuse volgu :). Sinna ja tagasi liiklesime kiirpaadis, mis oli kull kohati marg aga samas meeli paitav elamus, vaadates kuidas 2 koda 200 hobust taga vett ules peksid. Vahemaa oli 2 tundi, ehk ma ise arvaks, et vast nii 60 kilta.
Igatahes juba Saqn Isabellal olles, saime kondida laavaojadel ja naha vulkaanilist loodust oma karguses. Suht suureparane matk oli see mis kraatri (maailma suuruselt teine moodustis Goron Goro jarel) umbruses sai tehtud, saime uhtteist teada ka kohaliku taimestiku ja sisse tunginud "parasiit liikide" kohta. Sinna ratsutasime mingilt maalt hobestega, ma sain elus esimest korda vististi kui malu ei peta, isegi sellise eluka galoppi. Kuigi, vaesed vaiksed ja kondised loomad agasid mu ja Arti paksude kerede all peris hoolega. Siukest hasti ratsutatavat pinnast oli kull suht vahe, suur osa teest oli uks mudamulgas, sest ilm meid eriti ei soosinud. Tagasiteel maelt sai mingi osa teest jala tuldud ja isegi veelgi mudasemaks saadud. Toestust leidis ka fakt, et tasub olla eriti laisk ja unupea, mina kes ma olin eriti ontlikult kinnised jalanoud kaasa votnud olin uhes nendega uks suur mudakai, Art kellel olid ainult plahvid, sai aga enda kasutusse eriti seksikad kollased kummikud, mis kaitsesid teda kui issanda voluvits sel mudasel rajal. Reisikaaslasteks oli meil seekord uks vaga lahe viieliikmeline Quitost parinev Ekvadori perekond, lapsed olid vast mingi 16, 12 ja 10 (esimesed kaks poisid, viimane tudruk) ja vanematest ema looduskaitsja ja isa autokummi arikas. Nalja sai nendega kovasti ja jutuajamised olid samuti meelikoitvad. Art lubas samasugused lapsed kasvatada endale, aind kaks korda rohkem :). Paale vulkaani sai kaidud veel ka veits snorgeldamas ja mere aares. Snorgeldamine oli mage, mask lekkis ja nahtavus oli vihma totuu null, kalad samal póhjusel jalga lasknud. Kull aga onnestus snorgeldama minnes naha pingviine ja Blue footed boobiet (helesiniste jalgadega lind), hunnikust merilovidest, iguaanidest ja krabidest raakimata. See on uldse suht surreaalne siin, kuidas iga nurga peal void iguaanile otsa komistada, iga paadi peal vedeleb merilovi (jah nad huppavad paadi peale mis vee peal seisab) ja rannaarsed kivid on punaseid krabisid tais. Noh tana mingi tunni parast asume teele lounapoolsete saarte poole (Floreana, San Christobal, Espanola, Seymour), mis peaks elu poolest palju rikkamad olema, eks nais mis vark seal on.

Lisaks loodusvaatlustele, testisime ka uhes rannabaaris kookospahkli sisse tehtavat jooki ja teises Caiprihiniasid. No utleme nii, et see kookose vark mu sudant ei voitnud, kuigi polnd paha, aga see, et et me senini Eestis uskund oleme, et see jook mis meile tehti oli Caiprihinia, see on kull puhas puha lihtsameelsus. Siinne on hoopis teise maitsega, ja kuradi hea raisk, me vedelesime ja testisime kolm ringi (plaan oli testida, mitte labustada), enne jareldusele joudmist, et voimegi nii testima jaada. Muideks uldse tehakse siin kokse armastusega, jouluohtul tegin kah vaikse tiiru linnas (Art oli kustund ja pikutas hotellis) ja astusin paarist kohast labi (siin tahistatakse joule suuresti valjas koos imelike vilkuvate pakapiku mutsidega, mitte pereringis) ja proovisin uhes kohas Long Beachi (nagu Long island, aind Coca asemel johvikamahl). No kurat, kui jaa ja sidrunimahla kogus on oige, siis johvikamahla ei ole vajagi, kusjuures seda pannakse nagunii aind varviks. Igatahes, paar louna ameerika baarmeni Eestisse armastusega tood tegema importida oleks hea diil, ootad kull oma koksi tsiba kauem, aga asi on seda taiega vaart.

Nunii, meil nuud aeg siis Laevale Amigo I suunduda, jouame tagasi Puerto Ayorasse 31-sel, et uus aasta vaarikalt vasta votta. Siin pidi tulema viisakas pidu, koik ilusti tanavatel ja boonusena siis pannakse hulga inimeste nukke pólema, juba praegu on usinamatel nad valmis meisterdatud. Ootan ponevusega. Teile siis head vana loppu ja head uut kah, vast 1. Jaanuaril pajatame oma uutest nagemustest, et me oleme hetkel Eesti ajast 8 tundi maas, siis 1. Jaanuari hommikul kell 8 uut raportit otsima hakata vaga motet ei ole :))).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar