Massa uued Louna Ameerika seiklused teises kohas

www.massablogi.blogspot.com

Pildid!

Nonii, lõppeks ometi võtsin ma hetke aega, ning panin üles reisu pildid.

Rohkelt on neid seal, aga ilusad on kah. Kahjuks mägironimise omad on suuresti veel Rauno käes, aga tekivad needki kunagi kuhugi. Aga videode nägemiseks tuleb ikka külla tulla :).

Massa

Look who is talking...

Ühinen alustuseks Arti vabandusega piltide osas - ilmselgelt pole ka mina oma umbes sama suurt või suuremat hulka pilte ja ma usun et mingi 250 või nii videoklippi suutnud ära sortida. Küll olen nad läbi vaadanud paar korda inimestele näidates ja materjal on vägev, saaks viisaka lühifilmi.
Nüüd siis ruttan Laimu ümber lükkama, mitte et kellegi jutt, kes öösiti ei maga vaid normaalsete füsioloogiliste une, toidu ja muude vajadustega inimestest pilte teeb, kuigi tõsiselt võetav nagunii olla saaks. Aga kui noormees lisaks sellele terve tripi korralikus vines on veetnud nagu Art poiss, siis väheneb tema kredibiilsus ilmselt debiilselt minimaalseks.

Siuksel tavalisel õhtal tõmmas vana vahet pidamata õltsi (kahest pudelist kusjuures korraga nagu näha).



Ja siis viis hommiku pudelid välja.....


Mitte nii selgetel päevadel asus tinutama juba hommikupoolikul rannas, näiteks.


Lasi kuni õhtusöögini, mis kah ilma õlleta alla kuidagi ei läind.


Siis mindi kangema peale üle:

Tulistati avalikus kohas edasi papptopsist.


Landiti veits...
Ja ennäe imet, hakkaski väsimus tulema, et sõpra hotelli meelitada.

Hommikupoole oma 10 kildaselt hommikujooksult tulles leidsin ta sellises asendis, ja seda vaid selleks et...

mees talutada talumatu pohmakaga rämpstoitu sööma.


Ja niimoodi terve reisi. Sellise mehega koos reisida pole küll mingi naljaasi, ilmselt tasuks seda arvestada :).


I rest my case,

Massa

Anteksi, piltidega läheb veel natukene aega

Tere!

Peab kurbusega tunnistama, et jätkuvalt pole aega leidnud, et pilte blogisse uploadida. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pole jõudnud neid veel piisavalt tuunida (mul kokku ca 800 pilti), rääkimata mingist valiku tegemisest. Igatahes töö käib ja loodetavasti saame varsti teid paremate paladega rõõmustada.

Loodetavasti võtab Massa ka ennast käsile ja teeb sel suunal tööd, kuid nagu järgnevad pildid tõestavad, pole sellest ka midagi, kui ta selleks eriti aega ei leia. Kurb tõsiasi on see, et Massa magas reisil olles nii palju, et ega tema juttu reisil toimunu kohta ei maksa liiga palju uskuda. Siin mõned stiilinäited:

Back in EST

Tere!

Oleme reisikirjana võlgu veel kodutee kirjelduse, siit ta tuleb. Lendasime 3. jaanuaril Quitosse, kus ilma Lonely Planetita (kuhugi sai see maha jäetud) leidsime lühikese otsimise järel hostelli. Alati näljane Massa suundus linna sööma, Ise nautis paari kalja kaasabil Ameerika Jalgpalli. Kuna lennuk Madriidi läks alles 4. jaanuari õhtul, siis kolasime hommikul ja lõuna ajal Quitos, mis vähemalt minu hinnangul on täitsa muhe linn. Kuna muuseumid on esmaspäeviti Quitos suletud (mina kultuurse inimesena tahtsin loomulikult eelkõige muuseumisse, Massa soovid ei kannata kahjuks kirjamusta), siis otsustasime köisraudtee abil 8 USD eest ühe Quitot ümbritseva mäe otsa sõita (nõme on Ecuadoris see, et ilma valehäbita diskrimineeritakse seal välismaalasi - enamik pileteid aga ka näiteks lennujaamamaksud on kohalikele ca 2x korda väiksemad, kui välismaalastele) ja hiljem sõitsime ekvaatorile. Mõlemad vaatamisväärsused olid vaatamist väärt, kuigi esimese puhul võib hinna/nähtu suhte optimaalsuse küsimärgi alla seada.

Pärastlõunal liikusime lennujaama, tasusime ilmselgelt liiga kirve lennujaamamaksu (40,80 USD - kust kurat nad selle 0,80 välja arvutasid) ja kahe hilinenud stardi järel (saldo siis selline, et viiest Lad-Am pinnal tehtud lennust väljus/maandus 1 õigel ajal) asusime Madriidi poole teele. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et nii jura teenindust nagu Iberial pole ma veel näinud (ok, Ryanairis on see kehvem, kuid nende hindade puhul oled selleks valmis).

Kui Quitos oli temperatuur päeval ca 30 kraadi, siis Madriidis oli sooja ainult 7 kraadi. Vaatamata sellele otsustasime õhtul linnas ringi kolada ning kuna olime seal 5. jaanuari õhtul (6. jaanuar on Hispaanias vaba päev, sealsete kommete kohaselt antakse lastele kingid kätte just 6. jaanuaril), siis saime osaks omapärasest karnevalist/rongkäigust: erinevad kohalikud asutused (tuletõrje, loomaaed aga ka erinevad ettevõtted) ja välisriikide esindused olid ehtinud/ehitanud huvitavad sõidukid ning paigutanud nendele lapsi ja täiskasvanuid, kes rahva sekka komme loopisid.

Järgmisel päeval lendasime üle Stockholmi külma Tallinnasse. Vaatamata külmale ilmale oli vähemalt minul süda soe ja rõõmus - taas kodus! Rõõm lahtus natukene, kui oma autot nägin (tegelikult autot eriti ei olnudki näha, pigem seda lumehunnikut, mis selle peal, kõrval jne oli), kuid vähemalt oli neljapäeval 2h sisustatud (siiras tänu siinkohal Vovale, kes lumelabida organiseeris). Alljärgnevalt foto sellest meeldivast olukorrast:



Selline siis meie seiklus oli. Lähiajal plaanis (vähemalt minul) veel väike kokkuvõte kirjutada ja loomulikult pilte blogisse uploadida, nii et stay tuned ja olge moodsad!

Head uut!

Tere ka minu poolt ning head/kasumlikku/tulemuslikku/tegusat/jne/jne uut aastat!

Nagu naha oli Massa tubli ja andis ulevaate kruiisist ja siinsest vana-aasta arasaatmisest. Kruiisi kohta ei oska hetkel eriti miskit lisada, kui kunagi pilte uploadime, kull siis heietab ja seletab. 31.12 pidustuste kohta tahtsin oelda, et ka siinsetel telekanalitel on kombeks sellel paeval "lahedaid" filme naidata. Naiteks oli uhe kavas koikide Rocky osade naitamine ...

Kohalikest kommetest veel niipalju, et enne sudaood poletatakse tanavatel erinevaid nukke (mis on suure vaeva ja hoolega tehtud ning naevad igati lahedad valja), asja point on siis vana aasta probleeme selle sumboolse tegevuse abil uude aastasse mitte kaasa votta. Teine kohalik komme on, et noorsandid, kes on daamide poolt eelmisel aastal maha jaetud, riietuvad naiste riietesse ja kaivad inimestelt tanaval raha kusimas. Mul onnestus ikka erilise peletisega pilti teha (tanud Massa, et kaamera ohtusoogile kaasa votsid), teatud ringkondades voib-olla kunagi naitan. Asja point on selles, et uuel aastal oleks onne armastuses (seda versiooni levitavad kohalikud tutarlapsed) voi et maha jatnud daamil jargmisel aastal armastuses onne ei oleks (seda versiooni levitavad kohalikud poeglapsed). Vaidetavalt peaks raha andmine rahaandjale ka onne armastuses jargmisel aastal tooma, nii et loodame parimat. Galapagosel oli asja kulminatsioon selline, et neli suurimat (vaikseimat?) peletist voeti rahvale naljaks lava peale ning neil lasti erineva muusika jargi uksi, koos, koos publikust valitud poeglastega tantsida. Nalja sai, natukene rove oli - aga noh, armastuse nimel voib vist ka sellist asja teha.

Luhidalt veel Galapagose ooelust, mis vahemalt minu jaoks oli positiivseks ullatuseks (vaidetavalt tuli suurimale saarele Santa Cruz, kus me hetkel asume kokku inimesi ule Galapagose, s.t et sumpaatseid daame oli piisavalt). Pidu kais peamiselt tanaval, paljud baarid olid oma pinda laiendanud ja lasid valjut, ebakvaliteetset kohalikku muusikat. Ooklubid (sisuliselt 2,5 neid siin on) olid rahvast tais ning moll oli voimas. Lahe on inimeste sobralikkus, vaatamata tehnoloogilistes kogustes havitatud alkohoolile ei olnud mingeid jamasid ja vennastuda/oestuda sai soovi korral koigiga. Eriline vaatamisvaarsus on loomulikult kohalike tantsuoskus.

Nii, nuud sai kull pikk jutt. Tanaseks side lopp
art

Viimased paevad

Nonii, ongi uus kaes ka siinpool kera. Tuli teine ladinaameerikalikult hoogsate rutmide saatel, tana hommikul olla vaidetavalt (Art tahtis siin mingi 12 hommikust suua) linn olnud taiesti valja surnud, aga noh arvestades milline moll kella 6-7ni kais on see aru saadav. Ise magasin siis veel ondsat und ja kui ma 3 aeg hommikusoogini joudsin, siis olin kohalikega okva uhes rutmis. Aga see selleks, eilsest: Eestlase jaoks oli maru harjumatu see, et enne seda, kui kell 12 polnud loonud, pidu kui sellist praktiliselt ei olnud, voi noh oli, aga linna keskvaljak oli lapsi tais ja oli laste disko. Puha siuke tunne oli, et mida varki, raagiti vagevast uusaasta peost ju igalpool enne. Siis lasti ilutulestik taeva poole ajama, mis oli igati tuus vaatepilt ja uletas vististi eesti suguvendi kull ja siis laks moll lahti. Koik see linnarahvas oli mere aarde platsile ja muulidele tee leidnud ning kerge tantsupeo tunne oli, me kull liigutasime enda tagumikud suht kabedalt edasi Bongo baari ja Panga diskoteeki, kus tantsuporand laienes suht kiirelt ka toolidele laudadele. Nalja sai uhesonaga.

Lisaks vana aasta kokkuvotetele joudsime eila kiire arvutuse tulemusel jareldusele, et vahem kui nadala parast oleme juba Eestimaal tagasi, ning mina avastasin oudusega, et pean vist juba neljapaeval oma tagumiku kontorisse vedama. Noh, kui lennud ei hiline ja ajavahega kohanemine liiga johkraks ei osutu, siis tuleb ara, ma usun. Enne seda aga on meil veel siin Santa Cruzi armsal saarel tanane (mis juba poolenisti ohtus, kell 4 labi) ja homne paev (plaanis ranna lebo ja surf), siis tsiba lendu, oopaevake Quito vaatamisvaarsustega tutvumiseks, veits lendu ja oopaevake Madridis. Ja siis 6. ohtul mingi 22 aeg voi nii - Tallinn hoia alt. Prr, ma ei tea palju teil seal hetkel temperatuur on, aga siinse kleepeka 30+ ohu ja 26 kraadise vee vahetamine miinuse vasta saab vaike katsumus olema, nii umbes 40 kraadi temperatuuri muutust on paris mitu.

Nuud aga peaks vist pisut valgust heitma oma kruiisile siinses saarestikus, millelt eila tagasi saabusime. Taiesti uskumatu loodus on siin ma utlen! Kurat, oli saari, kus ukskoik kuhu poole vaadates jai sulle silma vahemalt kolme liiki elukaid. Oli selleks kombinatsiooniks siis Merilovi, iguaan ning krabi, sinijalgne buubi (no ausona ei tea kuda see eestikeeli on), punase kurgualusega fregatilind ja albatross voi oli kuskil asjasse segatud moni pingviin voi kilpkonn voi flamingo voi veel miskit. Suht uskumatu oli see pilt enamasti igastahes. Kaisime ka snorgeldamas korduvalt, onnestus ujuda nii kilpkonnade, merilovide kui ka haidega. Laevast silmasime mingi ohtu ka delfiine. Varvilisi kalu vee all liiga palju ei ole (noh, korallrahudega vorreldes vahemalt), kull aga on suht viisakaid kalaparvi voimalik kohata. Kokku uhesonaga suht omaparane ja algeline (imetajaid praktiliselt ei ole) okosusteem vaatab igal sammul vastu, oht muidugi on, et vaatamata koigile pingutustele seda susteemi siin muidugi liiga kauaks enam ei ole. Arutasime siin Artiga ukspaev, et oleme viiamse kuu pooleteise jooksul niipalju hammastavaid asju nainud, et suht kullastus on ja raske on juba imestada. Ei oska justkui monda asja enam hinnata. Oleksin just merilovile otsa astunud, sest ei tahtnud fregatilinnu pesast kus poeg praaksus paris meetri pealt mooduda. So what? Kuidagi tavaline tundub. Vaatad kuidas teised turistid ahhetavad flamingosid vaadates ja motled, et kurat, alles kolm nadalat tagasi boliivias flamingosid nahes oli endal kah siuke wow efekt, aga seekord tundub juba et just another day. Uhesonaga, paradiisiga ja uskumatute asjadega harjub ara. Perspektiivi on vahepeale vaja. Tagasiulatuvalt hiljem moeldes ma kahtlustan hakkame alles aru saama, mida koike nagime. Kokkuvottes osutus minu lemmiksaareks meie tripil igatahes Espanola, pisikene North Seymour oli kah paris hammastav osade lindude poolest. Uldiselt on koik saared suhteliselt erinevad, monede juures on vaga hea snorgeldada, teistel astud praktiliselt igal sammulñ peaaegu mingile elukale otsa, aga kui keegi plaanib ise siia tulla, siis kindlasti maksaks teha mingi lounapoolne kruiis, kus Espanola sees, sest sinna niisama mingi kiirpaadiga ei saa. Edasi saab vastavalt maitsele juba kombineerida mingeid asju juurde. Selge on igatahes, et tasub ka jalgida, kas 5 voi 8 p'aevane kruiis seda ka on - sest ilmselgelt nimetada viiepaevaseks tripi kus lahkud esimsel ohtul kell 22 ja saabud viimasel paeval kell 8 on vaike liialdus... Nonii meil see asi pohimotselt valja nagi, pohilises osas olime sellega ette kursis, aga lihtsalt tekib vahepeal selline tunne, et kui kuradi lolliks uht turisti (sind) peetakse, kui talle nagu rauda raiutakse isegi peale kusimist, et where do you see 5 days, et commoon, it is our 5 day trip :). Uldse sai meil korraldusliku poolega omajagu hammingut. Alguses paeval 11.30 laevale minek ja kruiisi algus osutus lihtsalt sinna sooma minekuks, misjarel saime seda sama saart vaadata pool paeva, kus me juba mitu paeva vedelend olime. Aga noh, see oli koomes selle korval, kuidas mul onnestus laevast maha jaada San Christobalil. Asjalood olid nii, et laksime koos oma ulekeskmise ebaprofessionaalse giidiga maale ohtul kui laev sadamasse saabus ja pidime oosel 1 aeg laevale tagasi minema, algse plaani jargi. Siis kui juba maale joudsime, selgus esiteks, et meie laevalt ukski meeskonna liige meile vastu ei viitsi 1 aeg tulla ning et me peaksime taksopaadi leidma. Igaks juhuks, kui taksopaati ei leia, siis giid ise pidi 5.30 aeg hommikul tagasi laeva minema, et saame siis temaga. No moeldud moeldud. Kui me siis Art poisiga 1 aeg peale paari Caiprihiniat taksopaati hakkasime otsima, selgus, et sellist elukat enne hommikut kull kuskilt valja ei aja, olime kull ulekeskmise puudlikud ja leidsime mingi kohaliku isegi, kes meid paari paadimehe uksetaha soidutas ja uritas neid veenda meile transat pakkuma, aga louna ameerika ettevotlikkusa ei ole aasia voi pohja aafrika omaga absoluutselt vorreldav. Kui on siesta, on siesta, kui on o"o", on o"o". Kull aga leidsme endale sobrad, uhe bandi, kes olid Guayaquilist esinema tulnud. Nojahh, igatahes umbes 2 ajal voi nii jai Art sadamasse pingile puhkama ja ma laksin mingi rahvaga veel linna peale. Olin ilusti ja kenasti 5.30 tagasi ja puha, leidsin endale ka takso, millega siis mooda sadamat ringi soitsin. Mida aga ei olnud oli laev... Art, nagu hiljem selgus oli veits enne 5-t esimese kalamehe púudnud ja laeva peale saanud, giid kuradi tobras oli kah 5-st laeva peale roninud. Ning laev oli sadamalogi jargi moned minutid peale 5-t sadamast lahkund - uhesonaga, giid poiss ise kah ei teadnud, mis paska ta suust valja ajas, kui 5.30 laevale minekust raakis. Iseensest midagi katki ei olnud, sest selle ohtupooliku pidime nagunii seal linnas veetma, seega laks laev aind vaiksele tuurile korval lahte, aga sellise orgunniga (see polnd ilmselgelt ainus giidi nali) on rallisoitmine veits raskendatud. Tegin siis eelmisel ohtul kohatud bandiga ja nende bandi bussiga saarel iseseisva tuuri, oli ule keskmise lobus ja sain isegi vokalisti koha bandis, aga honorari mitte tuksi keeramise nimel jatsin selle realiseerimata :). Parastlounal sain siis laeva peale, utsin giidile mis asjast arvan, kaisin koos rahvaga muuseumis ja magasin kolm tundi - oo oli ilmselgelt vahele jaanud. Elu on seiklus igastahes :). Ahjaa, rahvast raakides, siis seltskond oli meil suht kirju, oli kaks pedet hispaaniast, kaks vanemat ecuadori paari, kellest uks oli 30 aastat Sydneys juba elanud, kolm paari sakslasi, uks daam Koreast ja uks Taanist. No ja siis meie muidugi.

Aga tommaks nuud otsad kokku, Art joudis siin kah beachilt tagasi, lamme teeme vaikse milkshake voi jaatise kusagil. Peatse jallenagemiseni.

Massa

San Isabella

Ha"id pu"hi!
Meie puhkused ja puhad siin kah jatkuvad endiselt, tulime just tagasi Galapagose arhipelaagi suurimalt saarelt San Isabellalt, mis on idee poolest lihtsalt 5 lahestikku asuvat merest tousvat vulkaani, millest uks mida kulastasime ajas laavat viimati valja 2005 aastal. Isabella ja selle pisike naaber on ka tekkeliselt noorimad saared siin, kui vanad, jaan vastuse volgu :). Sinna ja tagasi liiklesime kiirpaadis, mis oli kull kohati marg aga samas meeli paitav elamus, vaadates kuidas 2 koda 200 hobust taga vett ules peksid. Vahemaa oli 2 tundi, ehk ma ise arvaks, et vast nii 60 kilta.
Igatahes juba Saqn Isabellal olles, saime kondida laavaojadel ja naha vulkaanilist loodust oma karguses. Suht suureparane matk oli see mis kraatri (maailma suuruselt teine moodustis Goron Goro jarel) umbruses sai tehtud, saime uhtteist teada ka kohaliku taimestiku ja sisse tunginud "parasiit liikide" kohta. Sinna ratsutasime mingilt maalt hobestega, ma sain elus esimest korda vististi kui malu ei peta, isegi sellise eluka galoppi. Kuigi, vaesed vaiksed ja kondised loomad agasid mu ja Arti paksude kerede all peris hoolega. Siukest hasti ratsutatavat pinnast oli kull suht vahe, suur osa teest oli uks mudamulgas, sest ilm meid eriti ei soosinud. Tagasiteel maelt sai mingi osa teest jala tuldud ja isegi veelgi mudasemaks saadud. Toestust leidis ka fakt, et tasub olla eriti laisk ja unupea, mina kes ma olin eriti ontlikult kinnised jalanoud kaasa votnud olin uhes nendega uks suur mudakai, Art kellel olid ainult plahvid, sai aga enda kasutusse eriti seksikad kollased kummikud, mis kaitsesid teda kui issanda voluvits sel mudasel rajal. Reisikaaslasteks oli meil seekord uks vaga lahe viieliikmeline Quitost parinev Ekvadori perekond, lapsed olid vast mingi 16, 12 ja 10 (esimesed kaks poisid, viimane tudruk) ja vanematest ema looduskaitsja ja isa autokummi arikas. Nalja sai nendega kovasti ja jutuajamised olid samuti meelikoitvad. Art lubas samasugused lapsed kasvatada endale, aind kaks korda rohkem :). Paale vulkaani sai kaidud veel ka veits snorgeldamas ja mere aares. Snorgeldamine oli mage, mask lekkis ja nahtavus oli vihma totuu null, kalad samal póhjusel jalga lasknud. Kull aga onnestus snorgeldama minnes naha pingviine ja Blue footed boobiet (helesiniste jalgadega lind), hunnikust merilovidest, iguaanidest ja krabidest raakimata. See on uldse suht surreaalne siin, kuidas iga nurga peal void iguaanile otsa komistada, iga paadi peal vedeleb merilovi (jah nad huppavad paadi peale mis vee peal seisab) ja rannaarsed kivid on punaseid krabisid tais. Noh tana mingi tunni parast asume teele lounapoolsete saarte poole (Floreana, San Christobal, Espanola, Seymour), mis peaks elu poolest palju rikkamad olema, eks nais mis vark seal on.

Lisaks loodusvaatlustele, testisime ka uhes rannabaaris kookospahkli sisse tehtavat jooki ja teises Caiprihiniasid. No utleme nii, et see kookose vark mu sudant ei voitnud, kuigi polnd paha, aga see, et et me senini Eestis uskund oleme, et see jook mis meile tehti oli Caiprihinia, see on kull puhas puha lihtsameelsus. Siinne on hoopis teise maitsega, ja kuradi hea raisk, me vedelesime ja testisime kolm ringi (plaan oli testida, mitte labustada), enne jareldusele joudmist, et voimegi nii testima jaada. Muideks uldse tehakse siin kokse armastusega, jouluohtul tegin kah vaikse tiiru linnas (Art oli kustund ja pikutas hotellis) ja astusin paarist kohast labi (siin tahistatakse joule suuresti valjas koos imelike vilkuvate pakapiku mutsidega, mitte pereringis) ja proovisin uhes kohas Long Beachi (nagu Long island, aind Coca asemel johvikamahl). No kurat, kui jaa ja sidrunimahla kogus on oige, siis johvikamahla ei ole vajagi, kusjuures seda pannakse nagunii aind varviks. Igatahes, paar louna ameerika baarmeni Eestisse armastusega tood tegema importida oleks hea diil, ootad kull oma koksi tsiba kauem, aga asi on seda taiega vaart.

Nunii, meil nuud aeg siis Laevale Amigo I suunduda, jouame tagasi Puerto Ayorasse 31-sel, et uus aasta vaarikalt vasta votta. Siin pidi tulema viisakas pidu, koik ilusti tanavatel ja boonusena siis pannakse hulga inimeste nukke pólema, juba praegu on usinamatel nad valmis meisterdatud. Ootan ponevusega. Teile siis head vana loppu ja head uut kah, vast 1. Jaanuaril pajatame oma uutest nagemustest, et me oleme hetkel Eesti ajast 8 tundi maas, siis 1. Jaanuari hommikul kell 8 uut raportit otsima hakata vaga motet ei ole :))).

Veealune maailm

Heipsa. Nagu Art siin ennist seletas, ujusin ma tana haidega, onneks mitte maffiakeeli arvatuna. Kaisin sukeldumistripil ja see oli vaga tuus, nagin esmakordselt oma pisikeste punnis silmadega naiteks vasarhaid ja galapagose haid, vasarhaide puhul avaladas ilmselgelt peale nende lommi loodud nina sugavat muljet see, et nii suurt hunnikut haisid ma polnud korraga nainud - ma loendasin umbes 15 isendit uhes suures pundis. Kaisime sellises sukeldumiskohas, mil nimeks Gordons Rock, ja kuigi seal ei olnud mingit korallriffi nii suure hulga varviliste kaladega nagu voib naha indoneesias, tais voi punases meres, laheb teine sukeldumine raudselt mu isklikku top 3e. Esimene oli kah suht lahe ja silmatud sai moningaid vaiksemaid vasarhaide gruppe ning rifihaisid ja tapilist raid, mis justkui holjub labi vee, saba taga, aga teise ajal lisandusid siia veel merilovid, keda vilksti ules ja alla ujumas korda kaks nagin, kilpkonnad, kes vee all pole sugugi kohmakad loomad, eelpool mainitud suur vasarhaide grupp, rifihaid, moned vaga huvitavad meritahed, barracudad ja hunnikutes vaiksemaid kalu. Sain isegi teiste tehtud pildid ja paar videot sukeldumispoest kaasa, nii et kunagi vahest isegi naete mida ma siin seletan. Seltskond kellega kaisime oli suht rahvusvaheline ja vaga erineva kogemuste pagasiga, oli ule 1000 sukeldumise teinud taanlane ja teist korda veealla lainud jaapanlanna, paadis pesitsesid veel ka kaks hollandlast, kellele eraldi vaike sukeldumise A ja O tehti ja esimest korda vee all hingama pandi. Mina kaisin ara umbes 30 m sugavusel ja hiilgasin loomulikult sellega, et hingasin koige rohkem - ehk siis sain alati suht esimesena oma ohutagavaradest jagu, kurat, 6-7 liitrit kopsu, mis magedes ja maa peal uldse on igati kasulik kraam vee all vaga kaugele ei vii ja vaga kaua veealust ilma nautida ei lase (mingi 40- 45 minti sukeldusin umbes molemal korral vast). Jaapanlanna selle eest hiilgas loomulikult meil sellega, et liikus ules alla esimesel sukeldumisel nagu suuna kaotanud kosmosesustik, mis sukeldumisel, igaks juhuks mainin, on kuradi ohtlik. Ohutuspeatuse tegemisel (et tusistusi ei tekiks peale sugaval kaimist, tehakse ca 5m sugavusel 3 minti pausi tavaliselt), suutis ta koigepealt umbes meetrini pinnast jouda ja siis uuesti umbes 15 meetrini vajuda monekumne sekundi jooksul, aga eks tal oli veits liiga palju kaalupomme kah voo peal. Uldse selgus rahvaga raakides huvitavaid asju, naiteks taanlane oli siin jummalast juhuslikult, tahtis teine mehikkosse lennata, aga naed, maru jama, amsterdamis sadas lumi maha ja lennud ei lainud, uut pakuti lennufirm poolt peale joule. No nii kaua ei tahtnud aga oodata, seega, vaatas mis riikidesse saab lennata, mingi 5/ndal katsel mehhikost lounasse liikudes Ecuador, ja volia, siin ta on. Hoolandi paarist mees jallegi, oli mingi teletootaja, kes tegi umbermaailmareisi kolmemastilise purjekaga ja mingi rahvaga ja saadet sellest, kurat, ja talle makstakse selle eest. Ilmselgelt meil on elukutse valikuga miskit Artiga nihu lainud...

Igatahes, olen rahul paevaga, sukeldumine just liiga odav lobu pole, nii et eks nais, kas veel siin veealla lahen. Panime lukku ka oma pikema kruiisi, pohimotteliselt teeme mingi 4 paevase tuuri lounapoolsetel saartel, lahkume puhapaeval, see raisk, nagu iga asi siin saartel maksis kah paris mitu kulli, aga noh, kui siin olla, siis alterntiivkulu mitte ringi vaatamisest oleks ikka oluliselt suurem, kui majandusterminitesse minna. Puhapaevani tsillime niisama, tana vahest vaike diskoteeka, homme vaatame siinsamas mida naeme, ma kain Darwini keskuses kus Art tana oli ja mis suht seks pidi olema ning voibolla kaime veel paeva kaks ara korval saarel, mis on saarestiku suurim, San Isabel oli nimi, kui miskit kuskil malusoppides sassi ei lainud. Igatahes, karta on et lootma peab ning senine kogemus naitab, et Galapagose fauna ongi nii kreisi kui raagitakse.

Ja otse loomulikult, koigile ilusaid joule, loodetavasti on ilusti lumi maas ja nad on valged, meil oli siin tana 27 kraadi, ohuniiskus 83%, vee temeperatuur 26 kraadi, ainsad valged kaljud mida nagin olid sellised linnusita koguse tottu, mingit joulutunnet seega ei ole ja kuupaeva sain teada arvuti taha istudes. Artile joulukingitus on kah ostmata, aga loodan, et ta on kuupaeva osas sama ignorantne kui mina :)

Massa

Galapagos

Tere! Vaatamata vaikestele tagasilookidele joudsime eile parastlounal Galapagosele. Tagasilookide all motlen lennuki hilinemist 2,5 tunni vorra (statistikast niipalju, et 3-st Louna-Ameerikas tehtud lennust on 2 hilinenud, keskmisel 2,25 tundi; kui siin kunagi lennata kavatsete, siis soovitan heaga 5 tundi varuks jatta, kusjuures lahe on see, et check-in, boarding ja lennuki valjumine on siin antud minuti tapsusega, a la 13.38, mis tavaliselt paar korda 15 minuti vorra edasi lukkub), kuid kohale me joudsime. Esmalt soitsime bussiga sadamasse, sealt 0,8 USD eest praamiga ule ja seejarel taaskord bussiga Puerto Ayorasse, mis on siinne turismimeka. Esimese asjana lahendasime oobimisekusimuse ja seejarel hakkasime infot kruiiside kohta koguma. Infot on vaja, sest osad laevad on parajad peldikud (eile oleksime peaaegu votnud laeva, mille mootor 2 nadalat tagasi reisi ajal polema laks - seda saime loomulikult hiljem teada), kallid voi on kruiisid imelikud (tavaline teema on see, et 3 paevane kruiis tahandab ohtul laeva peale minemist, jargmisel paeval erinevate saarte vaatamist ja kolmanda paeva hommikuks taas sadamas olemist - sisuliselt ostad ujuva hotelli kaheks ooks). Mingi plaan on tanaseks paigas, parastlounal vormistame asja ara, soov on pikem kruiis teha (kuni 8 paeva).

Massa ujub hetkel haidega (aka sukeldub) ja ise soovisin surfama minna, kuid kahjuks pean turismimeka vaatamisvaarsustega piirduma, kuna tana pole siin sobivat ilma. Kull jouab ka surfata.

Minu poolt tegemist viimase sissekandega enne joulusid (Massa akki muljetab ka veel), nii et soovin koigile huva joulu!

art

Guayaquil vol2

Tere taas!

Pool paeva linnas ekselnud, parafraseerides Massat, siis tegemist esimese Ladina-Ameerika "mitte-turistilinnaga", kus meil on olnud au viibida. Elu on siin toepoolest sama kirju nagu erinevates filmides nahtud. Tapset arvu ei oska oelda, kuid ca 3 korda on tana elekter linnas ara olnud, mistottu on niigi narviline linn veelgi narvilisemaks muutunud. Samas kohalikud on olukorraks valmis, naiteks poed tostavad oma elektrigeneraatorid tanavale ja elu laheb edasi (see teeb niigi larmaka linna veelgi larmakamaks). Onnestus naha tipptunni liiklust, kui foorid lakkasid jarjekordse elektrikatkestuse tottu tootamast. Ega midagi eriti ei juhtunud, lihtsalt jalakaijaid ei saanud enam ule tee, kuna ukski auto ei viitsinud kinni pidada. Huvitav kogemus oli ka linnas ara eksimine, nimelt jatsin kaardi hostelli, kuna arvasin ennast linna juba piisavalt tundvat. Koik tanavad on siin nummerdatud ning linn on ilusasti blokkideks jaotatud. Pohja-louna suunal jooksevad called ja ida-laane suunal avenued. Maletasin, et elame mingis kombinatsioonis 3 ja 4 (calle ja av), kuid kahjuks ei oelnud keegi, et linna kesktanavad jagavad linna omakorda sektoriteks ning loomulikult otsisin hostelli vales sektoris. Kui veast aru sain, siis hakkasin jargmisest sektorist otsima. Igatahes peale seda, kui olin veel tiba ekselnud otsustasin keha uhe kaljaga kosutuda ning seejarel taksoga hostelli soita. Elu on ikka seiklus.

Ohtused plaanid lahtised, homme peame vara liikuma hakkama, nii et liiga pikalt ei saa linnas olla. Kahjuks luuret Galapagose tuuride osas ei saanud teha, seega peame selle homme uhe esimese asjana ette votma.

art

Guayaquil

Tervitused ka minu poolt ja huva peagi saabuvat jouluaega koigile! Lood siis sellised, et oleme omadega Guayaquili joudnud, eilsele lennukile mahtusime ilusasti ja kohti jai isegi ule. Suur ullatus ilmnes Guayaquili lennujaamas, kui Galapagosele lendava (Galapagosele saab ainult lennata Ecuadorist, Ecudori lennufirmadega) lennufirma Aerogal klienditeenindus meie piletid ca 5 minutiga umbervormistas ning seda ilma lisatasuta. Vabandanti veel, et tanasaeks ei saanud vahetada (mangisime natukene solvunut, kuid noustusime siiski) ja nii me homme Galapagose suunas teele asume. Vahepeal kaisid peast labi juba muud voimalused, mida ette voiks votta (moni teine riik ara vaadata, dzunglisse matk teha, koju varem soita jne), onneks neid enam vaja ei lahe. Vaike ullatus oli lennujaamas see, et mind riiki vormistanud piirivalvur ei leidnud Eestit infosusteemis, mistottu olen vist latlasena (krt see ei ole naljakas, naer jatta) Ecuadoris.

Lennujaamast liikusime taksoga hostelli, mis kull suhteliselt kirves, kuid paljudele valge inimese vajadustele (konditsioneer, ventilaatorid, duss jne) vastav. Ohtul kaisime linna peal, kuna tegemist oli puhapaeva ohtuga, siis melu just liiga palju ei olnud. Tana lahme vaatama linna suuremad turistiloksud ule ning plaanis on ka luuret Galapagose cruiside asjus teha. Guayaquilis olles tunnete kohe, et ekvaator ei ole kaugel ja ookean on lahedal. Ohuniiskus ca 60%, tana lubatakse 29 kraadi sooja. Esmamulje ok, tundub, et metalliarikad elavad siin linnas hasti, nimelt on enamik aknaid/uksi trellitatud.

Igatahes tundub (loodame!!!), et oleme vist oige(ma) tee peale jalle tagasi saanud ning loodetavasti sarnaseid ullatusi rohkem ette ei tule.

art

P.S Massa uritab varasemate postituste juurde pilte ules panna, nii et kui aega saate, vaadake blogi varasemad postitused ka ule.

Ikka Limas

Tervisi ja veits paikest kulmale eestimaale. Meil siin eilne paev jatkus sama tahe all nagu ta oli kulgenud, ehk siis kui hakkasime ohtul Quito poole lendamiseks check in-i tegema, selgus, et mis asja, et te poisid ju olete ju meil stand by jarjekorras ja mitte lennuki peal, mis tipnes siis sellega, et loomulikult jalle lennukile ei mahtund, saime hoopis mingi supervisoriga maid jagada tukk aega ning nuud siis lahme uuele katsele - lend Guayaquili millele me nuud ikka vaidetavalt kindlasti peaksime saama lahkub kell 10.30, ehk Galapagosele lennust oleme maas mis maas, eks koha peal vast saame midagi tapsemalt teada, seni on koik katsed seda lennufirmat tabada loppenud kumnete minutite pikkuse muusika kuulamisega konejarjekorras ja emailile pole kah kippu ega koppu vastatud - arusaadav, ikkagi nadalavahetus ju :). Oo tudisime lennujaama hotellis, mille hea joppamise korral kindlustus vast katab, igatahes ilma tottu viibinud lendude puhul louna ameerika lennufirmad siukest asja ei voimalda (euroopas see tavaline praktika, et hotelli saad). Igatahes, Ecuador, here we come again...

Lima

Heia, tana on vahelduseks olnud selline paev, kus enam vahem koik, mis persse on saand minna sinna ka suundunud on... Hommikul hilines lend Cuscost Limasse, mistottu jaime ilmselgelt maha oma Guyaquili suunduvast lennust, paeva jooksul ja homme sinna minevad lennud ja Quitosse varasemad lennud olid viimseni tais, ning meile parimana leitud variant Quitosse sudaooks lennata ja sealt hommikul 9.30-ks edasi (voi noh, geograafiliselt isegi tagasi) Guayaquili liikuda, oli kull kena pingutus meid aidata uritanud Taca airline neiu poolt, kuid fakt et meie Galapagose lend valjub juba 8.40 muutis selle taitsa mottetuks. Asja tipuks on Galapagosele mineva Ecuadori lennufirma kattesaamine osutunud voimatuks ning netist vaadates lende sinna saada enne Jaanuari pole voimalik. Seetottu saigi siin veel umbes miljonit eri varianti uuritud, lopuks joudsime tegevuskavani Quitost auto rentida ja sellega Guayaquili minna, rahvusvahelised tegijad panevad laupaeval ilusti koik om aoffice aga kinni mingi 7, nii helistasingi umbes 20 firmasse enne, kui miskitki leidsin (no pooled muidugi olid hispaaniaumbkeelsed ja moni osutus restoraniks). Nuud siis tegevuskava selline, et keski Enrique, tuleb ilusa raha eest meile lennujaama vastu, ootab minu nimelise sildiga ja toimetab meid Galapagose lennu ajaks Guayaquili. Louna ameerika asjajamisest on tanaseks siiber ja juhe koos, aga noh, elu on seiklus, ning meid ainsama transama noustunud firma nimeks on kah adventure car rent, nii et eks nais, kas homme hommikul 8.40-ks lennule ara seikleme voi mitte, kui ei siis on igastahes Galapagosele minekuga sitasti. Vot nii, juhe koos, pohlamoos.

Cuzcos

Tervitused. Peab austlt tunnistama, et seekord reisi tempo sedavord kiire olnud, et blogimine on taitsa vaeslapse ossa jaanud, katsun tsiba seda asja siin parandada.
Joudsime just asja tagasi Inka Traililt ja Macchu Picchust, utleme nii, et tana oli ikka ule moistuse hard core kultuuri paev, imesime endasse vaateid ja varemeid iga pooriga nii palju kui mahtus, tousime hommikul kell 4, et siis hommikusoogi peal peale kahetunnist kiirmatka paikse varavasse Macchu Picchul ilma soomata ja joomata kella 13 ringi trallida. Macchu Picchu on vagev, selline kombinatsioon magede ja vana arhitektuuriga, et sonadega seda kirjeldada on suht voimatu, mitte ilma asjata pole ta louna ameerika enim kulastatav vaatamisvaarsus. Sellest ka tema suurim norkus - no maa ala on kull suht viisakas, aga nii kuradi palju turiste trambib seal ringi et see pole isegi naljakas, ja praegu veel oli vihmaperioodi tottu (meil vedas ilmaga) low season...

Aga tegelt voiks asjadest ja Inka trailist raakida vist algusest peale. Kui suht ilma viperusteta Cuscosse olime joudnud traavisime sedamaid oma tuuri korraldaja firma officesse (Alltreck Cusco), maksime ulejaand balance ara ja kinnitasime seega et ikka joudsime ilusti koige naha ja akrvadega oigeks ajaks kohale. Selgus, et grupis on veel neli uus meremaalast, uks abielupaar ja kaks umbes meie vanust neiut ja kolm ca 20st austraalia neiut. Tundus suht OK, tagantjargi vaadates voiks oelda, et koik olid parajad memmekad, eriti mingit aktiivsust kuskilt poolt midagigi teha sealt ei tulnud, aga see vois ka sellest tulla, et neil lohv suht tuhi oli suurest matkamisest enamus aega. Meite jaoks oli peale Aconcaguat see matkamise pool seal rohkem nagu jalutuskaik pargis, uks paev pidi jalad kohu alt valja votma, kui teine paev ule Dead Womans Passi sibasime ja paeva jooksul tuli 1400 m tousta ja siis 700 laskuda, rada oli suht hea ja see tegi asja lihtsaks, astmed veits kaisid pinda vahepeal. Kronoloogiliselt vaadates, siis esimene paev oli puhta soojendus, lasime mingi 10 kilti (ehks siis vast 3 tundikondimist) mooda suht tasast maad (no nii tasane kui ta Andides olla saab :)), moned monusad vahepalad arheoloogilistes paikades ja ohtul keerasime mingi kohaliku majapidamise hoovis telkidesse kulili. Otse loomalikult oli meile kui valgetele inimestele kaasa pandud terve tagumikutais kandjaid, kokku 9 peale 9 (kaks olid sh kokad ka) lisaks kaks giidi, Edwin (pohigiid) ja Joel. Me Artiga kandsima oma nani ise, nagu ka usmeremaalased, aga noh, eks toit ja telgid ja toidutelgid ja pesukausid ja palju sellist motetut nanni tuli ikka meilegi uhes tarida. Toidukorrad 0lid ikka mitmekaigulised, asi oli kuninglik uhesonaga.
Teine paev oli siis fuusiliselt asja nael, nagu pogusalt eelpool mainitud, andis ikka ronida, kuradi hull oli ikka vaadata kogu seda keel ripakil valgete turistide hordi, kellest 25 kilose kotiga porterid vups ja vups mooda lidusid. Ise liikusin kull porteritest kiiremini, aga no kott oli kah vast veits pealt 10 kilo. Uldiselt tekkis siuke tunne meil, et valge rass raisk sureb valja, no nii ei saa rallit soita kui iga siukse pisikese asja peale noored suured tugevad inimesed pillima tahavad hakata. No muidugi, eks meil oli vast korgusega kohanemise eelis kah (tousime 4200 peale seal korraks) aga see uldist pointi ei muuda. Samas muidugi, eks valge inimene pea ajudega puuduva vintskuse tasa tegema, porterite kontingendi kohta ei saa jalle kuidagi vaita, et nad ulearu geniaalsed oleks olnud oma vagagi muljetavaldava vintskuse juures - samade telkide ules panek eri kohtades oli alati uus puzzle ja katsumus. Uhesonaga, meie Artiga oleme, targad tublid ja ilusad, teised aga kas lollid voi la9isad :). Paeva lopetasime orupohjas, mis oli vagagi ilus, kui ainult jalle - neid va meiesuguseid avastajaid seal nii palju poleks olnud. Gruppe suuruses 3 kuni 20 oli samas laagris oma paarkummend. See oligi kogu selle treki juures koige hairivam, loodus on mega kena, ajalugu on olemas, aga asi on nii popp, et seda nautida ei saa. Seetottu voibki olla, et tasub lihtsalt mingi alternatiivne trekk teha, voi lihtsalt oo Aquas Calienteses veeta ja hommikul vara vara Macchu Picchut vaatama minna ja seal hoolega ringi rallida.
Kolmas paev oli siuke tsill prill, veist ules, veits alla, moned varemed ja ohtul taas suur uhine laagripaik, kus lisaks olemas ka restoran baaar, kus me Artiga giididega veits vennastusime. Giidid olid meil igati muhedad, oma mite paris filigraanse inglise keele oskuse tegid nad tasa suure puudlikkusega ja teadmised olid neil korralikud nii ajaloo kui taimestiku ja muu koha pealt, vaga viis.
Ja tana siis, vaike ronimine paikese varavasse, kust Macchu Picchu taitsa kenasti peo peal on,

voi noh, oli meile, kes me suht vara sinna joudsime, mingi hetk viskas sellise pilve sinna ette, et miskit polnd alla naha. Siis tehti meile tuur ja saime taitsa targaks inkade teemadel, kuda nad pooripaevi jalgisid, ohverdasid, kive loikasid ja lihvisid, maisi kardulaid kasvatasid, sidet pidasid ja kauplesid jne. Ja siis ronisime Artiga Wayna Picchu otsa, mis siis on mae otsas asuv (400 m korgemal) pisike inkade ehitis, kust signaliseeriti teistesse asulatesse Macchu Picchu uudiseid. Vot need olid vaated, mis sealt avanesid, kuradi kahju, et see arvuti siin keeldub mu malukaardi lugejaga suhtlemast monuga paneks siia vaikse pildi ules - no leidsin nuud Guayaquilis abivalmima arvuti:),

Omamoodi huvitav oli ka, kuidas laamad mooda varemeid ringi tuterdasid ja eri poose votsid, omamoodi elukad.



Uks oli isegi Wayna Picchu tipus, no kurat kuda ta sinna sai ma ei tea, see tee ja trepp oli ikke ule moistuse jarsk mis sinna viis. Lisaks elas seal tipus uks koer, arvatavsti samuti pisikese magikitse vere lisandiga. Igatahes - kui Macchu Picchule minek, siis igathes, tasub ronida sinna otsa, inimeste arv kellele seda lobu lubatakse on kull piiratud 400 paevas, aga kui korghooaeg ei ole, siis kiirelt kohe sinna lipates ja end regades, peaks saama kull. Kaisme veel veits nurga taga vaatamas ka Inka silda, no kuradi hamastav, kuidas nad on tee rajanud pustloodis kalju seinale karniisi mida mooda liikuda saab, kuigi see oli enamasti ikka tsiba ule meetri lai, oli paarsada meetrit alla poole kukkumise voimllkkus kuradi suur ja norganarvilistel votaks see pilt seal tsiba vedelat raudset puksi. Aga vaade jallegi ulemoistuse paeluv. Nojaa peale seda siis, kui naha poorid mis 4 paeva dusi polnd nainud olid viimseni kultuuriga taidetud, tulime bussiga Aquas Calientesesse ja sealt rongiga ja bussiga siis tagasi Cuzcosse.

Kurat, kui ma siin juba nii kirjutamishoos olen, siis panen paar sona Boliivias tehtud Salar de Uyuni retkest kah, mis ajapuudusel taiesti ebaoiglaselt vahe kajastust leidis kogu omas hiilguses. Nagu Art poiss raakis, sellist asja pole varem nainud. Esimene paev porutasime Uyunist siis soolakorbe, hakkasime nii vaikselt otsast avastama, vaadates kuidas servast seal soola koguti, seda kirvega kuubikutesse raiudes, et loomadele anda. Aare aladel oli see 12000 ruut kildane korbelahmakas siuke kergelt helepruun , tolmust mis umberkaudsetelt magedelt sinna langenud oli, asja sudamesse joudes oli aga tunne nagu oleksime suurel lumevaljal, millele keegi on mesilaste karje joonistanud, uskumatu pilt. Asi selles, et iga aasta vihmaperioodil kattub korb veega, mis siis kuivab, nii jaab taitsa sile vali. Kui marja soolamassi seest omakorda vesi aurustuma asub, tekivad murdejooned, mis tekitabki karje illusiooni. Parima vaate sellest saime Kaktuse saarelt, mis oli kalasaare nime sand kuju jargi, vaatsime mokk tollakil, pildistasime ja tegime kunstfotosid ja siis jalle vaatasime mokk tollakil. Ohtuks laksime soolahotelli, taitsa soolaplokkidest tehtud, porand ilusti soolaga kaetud ja kogu sisustus soolast. Voibolla oli asi veits ebaseaduslik, voibolla mitte (mingi jutt on, et siukseid ei voi ehitada), lahe oli igastahes.
Teine paev moodus Flamingode tahe all, no ikka lahedalt ja kaugelt ja igast asendist sai neid vaadeldud ja pildistatud, Art oma korraliku Zoomiga sai selliseid pilte kuidas nad endal tiiva alt kirpe otsivad et oi oi oi. Aga minu jaoks oli tipphetk ikkagi Laguna Colorado, ehk punane jarv, taiesti uskumatu mineraalide sisalduse tottu punane vesi valgete vaavli ja soola kallaste ja triipudega

flamingod sees ujumas, kirjeldamatu. Ja siis veel vulkaanid viimasel paeva ja mudaaugud ja soojavee basseinis suplus valjas oleva kulma ilmaga ja asja juurde veel igati hea seltskond *ma sellest vist veits mingis kommentaaris kirjutasin juba). Kogu see vark oli tasemel, tuuri tegime siukse firmaga nagu Andes Salt Expeditions, juhuks kui keegi on minemas, ainus hada oli, et giid jonnis esimene paev ja ei taht inglist raakida, hiljem saime teada, et see asi vist oli selllest, et talle autojuhi palka pakuti. No aga kokkuvottes, tuus.

Nii, aga nuud on asjalood nii, et tarvis veits loogastuda, lahme porutame keresse uhe siinse kohaliku horgutise - Merisea :), teeme seda restos mis on meil trekil kaasas olnud koka oma ja paale seda lamme linna peale lallama (algul kohaliku salsateeki ja hiljem turistidele moeldud diskoteeki vast) koos uhega oma Macchu Picchu giididest, Joeliga. Kavas on testida ka kohalikku napsi Piscot. Homme puhkus ja siis ulehomme lendamegi juba Galapagosele, Guayaguili kaudu. Kaju on selle reisi juures sellest, et natuke kiirustades suuri vahemaid labides, ei jaa mingit aega kohalikku kultuuri suubida, vaita, et me Argentiina voi Boliivia voi Peruu inimeste kohta mingeid meeletuid avastusi voi uldistusi olme teinud voi oskaks teha, on puhas jura. Kull aga naeme me ilusti rahulikult ara 4 suuremat atraktsiooni mis siinsel mandril meie jaoks on: Aqoncaqua kogu oma voimsuses, taiesti hammasatav Salar De Uyuni soolakorb ja sealsed jarved ja vulkaanid, Inkade parand Macchu Picchu naol ja vaidetavalt ule moistuse suureparased Galapagose saared oma erilise faunaga. Muu jaoks tuleb kunagi tagasi tulla, pooleteise kuuga ei joua kahjuks lihtsalt rohkem.

Taas teele

Tagasi Uyunis, luhike kokkuvote tehtust/nahtust. Kokku olime teel 3 paeva, kuigi viimane paev laks peamiselt Uyunisse tagasi soitmisele. Esimesel paeval oli paevakorras soolakorbe kulastamine/pildistamine erinevatest kohtadest, asenditest jne. Koht ise on ebareaalne, minu noor silm pole varem midagi sellist nainud. Kuhu ka ei vaataks, koikjal on valge soolakorb, taustaks vulkaanid. Teisel paeval sai erineva varvusega jarvesid vaadatud (kollane, punane, roheline, valge jne - soltuvalt, mis mineraalid jarves domineerivad). Tegemist kohaga, mida sonadega raske kirjeldada. Kui tekib voimalus pilte ules laadida, eks siis saate ise aru, millest raagin. Tana sai erinevaid vulkaane ja geisreid kaetud ning nagu juba oeldud, tagasi Uyunisse soidetud. Kahjuks/onneks (ega siin linnas miskit teha pole, umbruskonnas kull) liigume juba tana edasi. Hommikul peaksime Boliivia pealinnas La Pazis oleme ning sealt proovime asap Cuscosse soita. Nagu hetk tagasi teada saime, siis Inka Trail matka soojendusuritusele (matka tutvustus, varustuse soovitused jne) me ei joua. Hetkel veel ka lahtine, et kus Cuscos oobime, kuid need detailid loksuvad loodetavasti ise paika. Peale Inka Traili on Cuscos uks paev aega puhata/ostelda/kirju saata jne ning siis liigume edasi Galapagose suunas. Natukene reisivasimus mul vahemalt peal, kuid lahedad asjad ootavad ees, nii et pole aega eriti podeda. Jargmine sissekanne nahtavasti ca 18-19.12, kui Inka Traililt tagasi. Hoidke seniks lipp korgel!

art

Uyunis

Heipa, joudsime tana peale loogastavat 46 tunnist vahelduva eduga bussitrippi Uyunisse - homme lamme siinset soolakorbe avastama 3-ks paevaks Jeepi trippiga. Kui teepealsetest sundmustest raakida, siis oli reis nagu reis ikka, paar vaikest seiklustvahepeal. Asusime Mendozast bussiga Salta poole teele, asi algas kohe vaikse hilinemisega, ootasime pool tundi ule aja kaies narviliselt uhe oote posti juurest teise juurde, 4-5 korda kinnitust kusides, et meie buss pole jalga lasknud - ilmselgelt vahene hispaania keel annab tunda ja englishi hablamisega on asjad nagu nad on. Saime siiski ilusti paale ja 18 h voi nii suht mugavas bu8sssis nautida. Saltas oli meil oma tubli 6-7 tundi, kuna eelmise buss hilines. See oli igati kasuks, Salta linn jattis vagagai monusa mulje, meeleldi oleks sinna kauewmakski jaand, kaisime trossraudteega maepeal vaadet nautimas, nautisime linna keskplatsil vaga head liha ja kohalikku oltsi, kaisime vesirattaga soitmas jne. Oine 7 tundi La Quiaca suunal nii meeldivad ei olnud, aga hommiku enne 5 olime seal, et ule piiri Villazoni minna. See oli iseensest juba kerge seiklus, maa oli kull bussijaamast piiripunktini luhike (ca 1 km) ja meil oli ilmselgelt ka piisavalt oidu, et oma vaarisaasju veits hajutada, eelkoige kull piirivalvele moeldes, aga no kaks valget turisti veits enne kella 6 linna tanavail on ikka hea skammi voimalus. Suht kohe haakis mingi tuup meile end osavasti kulge, kes vaitis et laheb kah ule piiri. Alguses tundus asi enam vahem, ja jutt nii palju kui sest aru sai polnd kah koige hullem, aga kui tuup asus mingi pollu juures vaitma, et nae, tehtagu siin parem poord, piiripunkt on seal, oli asi enam kui kahtlane. Me siis mitte oma koige suuremas ganiaalsuses kull talle ei jargnend, aga sammusime veits otse, kull ilmselgelt piiri poole, aga mitte mooda suurimat teed edasi oma 15 m, enne kui kahtluse uss hinge narima hakkas. Suvendas seda oige kiirelt siis mingi boliivia lipu varvides mutsiga tondi ilmumine, kes vaitis end mingi asjamehe olema, seepeale oli selge, et mingi skamm on kasil ja taandusime rahulikult ilma neist valja tegemata ja oma passe valja votmata. Loll pea palju vaeva, piiripunkt ise oli muidugi aind 200m kaugusel, olime veits nihu oma orientatsioonis pannud paralleelskaalal. Seal saime oodata loomalikult paris hoolega, enne kui miskit tomimuma hakks, kuigi idee poolest tegu 24 h punktiga. Protseduurid ise olid kiired.

Uks asi mis kohe silma hakkas oli ASrgentiina ja Boliivia vaheline erinevus. Ilmselgelt on uks euroopaga sarnane ja teine on Ladina Ameerika, selle sona koige otsesemas tahenduses. Argentiinas on kull slumme ja varke, kuid infrastruktuuri ja muu poolest kuulub ta pigem arenenud maailmaosa, boliivias ei anna vaesus aga habeneda. No bussiliiklus oli esimene kus seda omal nahal tunda saime. Bussid ja teed olid molemad taiesti vorreldamatud (no samas, olgem ausad, teed ehitati ning lisaks argentiinas nii karuperses kaidud ei saanud busiiga) Samas on boliivia loodus vaga ilus ja voitis minu sudame juba vabalt, vaatamata sellele, et teed olid sellised et tagaistmel siruli kaies sai kohati nii 70 cm korgusel istme kohal lennus kaidud, kui suurem kraav tee peale ette jai. Bussiisoitu kuulusid loomulikult ka sellised asjad nagu kaduma lainud rattapolt mida umbes pooltesit tundi lahimast linnast toomas kaidi ja mil ajal muu rahvas lebotas umbruskonnas ning mokitav kitse poeg, kes sel ajal bussi ronis. Uldiselt oli buss siiski paremas seisukorras kui indoneesias ja ka elusfarmiloomi seal sees vahem (vaid kassid koerad). Kuigi, olgem ausdad, tegu oli ka suht kaugsoidu bussiga (9 h), mistottu sellega turule ei mindud.

Nujahh see siis selleks, igastahes, homme algavast tripist loodame palju, see siis enne seda kui 24 tundi peruusse Cuscosse minek ees seisab - Titicaca jaab esialgu vahele, avastasime siin mooda minnes, et peame 13 ohtal cuscos olema Inca traili jaoks, mitte 16 ohta, nagu kuskilt ekslikult mae peal ollles arvamus tekkis :))). Aga noh, see eest peale Inca traili hetk aega, enne kui Galapagosele lendame :). Tervitused koigile lugejatele, kelle arv siin viimastel paevadel tublisti tousnud on, ulatudes moni paev isegi pea 50-ni.

Massa

Magedest lopetuseks

Nii nii, ma naen et Art norib tuli jalle. Mitte et maelu lopuni eitaks, et peale eilset viisakat olemist ma oleks magava Rauno kaest talle olut pakkudes meie toas kusinud, miks Artjom ja naised teises telgis (ehk siis miks teise toa rahvas magab) on ja miks nad uldse siin telgivad, aga kui seda tuleb ette heitma Art, kellest saaks maailma parim sekretar, kui arvestada, kuidas ta bussifirmade nimesid peale kuuendat olut ja seistsmendat fernet colat otsingusse trukib, millest koomilisemat pilti pole olemas, siis I rest my case.

Kui nuud aga tosiseks minna ja otsad kokku tommata, siis tahaks paari asja oelda. Esiteks / meie magedes kaik on selleks korraks labi ja tuleb todeda, et tippu joudis eestalstest vaid uksikuritaja Tarmo Rika, ehk siis ainult masendav 13/st 1 - meioe grupist ei joudnud tippu keegi, raisk. Meie kaitseks tuleb oelda, et joudsime siia liiga vara, hooaeg hilines ja seetottu ei teinud tippu ka praktiliselt keegi teine / teame kindlalt veel 2 tegijat. Nagu hiljem selgus, ja Art ka utles oli meil oma sanss / sel samal paeval kui Tarmo asja ara tegi olime ka meie taisvarustuses ja mineku valmis, kuniks Alar utles, et asjast miskit valja ei tule ja ilm on liiga sitt. Kurat, pean ausalt tunnistama, et kannan selle vale otsuse parast talle veits vimma, kuigi olen kokkuvottes ekspeditsiooniga rahul / isiklik rekord 6000 m sai ju tehtud. Siinkohal tahakski veits konstruktiivset kriitikat teha, Alar, kui sa seda loed, siis loodetavasti aitab see tulevikus asju paremini ajada. Luhidalt kokkuvottes /ekspeditsiooni puudustest raakides tommaks nad kokku kahe suure punkti alla.

1) Kurat votaks, me elame info ajastul / no kui Aconcaquat minna vallutama ilma ilmateateta, siis ei saagi ilma meeletu joppamiseta teisiti minna. Ilma Sat teklefonita, on Aqoncaqua tripi tegemine lihtsalt rumal, maksab see nats voi mitte, aga enne loobu Plaza de mulases paarist lunchist kui hadavajalikust infist. Vota oppust Rikast, voi monest valismaa ekspeditsioonist, milleks kobada pimeduses?

2) Ekspeditsiooni juht, kuradi kurat, peab hoolitsema info liikumis ja konkreetsuse eest. No fukk, keegi ei taha purjetada nii, et kapten utleb paudiks klaar, ja siis veerand tunni parast kusib, et kuidas on poisid, laseme samal kursil edasi? No andke andeks mu roppu suud, aga nii ei saa rallit soita. Kui kellegil on halb, siis utled talle, et kulle tuup, nuud tommad alla ja koik, mitte ei aja mingit huina muinat. Kui lamme maele on sul plaan, et nuud teeme asja nii, meil on vaja 15 toidukorda ja need ostame uhiselt, voi igauks ostab endale 15 toidukorda, mitte et lamme poodi ja krabame mingit varki (ning ainus tahtis punkt on, et kas on piisavalt rummi). Kui on vaja teha 15 tundi poletil, siis votame kaasa 17 tunni jagu priimuse bentsu, mitte ei kanna ules nii palju gaasi, et voiks Talibani ohku lasta / no putka vaht kull, me toime Raunoga alla 7! ballooni gaasi, millega oleks saanud terve Argentiina maha poletada. See ei 0le normaalne, et selleks, et kell 4 oosel teada saada, et on voetud vastu otsus, mitte tippu minna, pean mina, peale seda, kui Raul on pool tundi vett keetnud, 3 meetri kaugusele korval telki putkast ronima, saamaks teada, et ei, tippu minek on teadamata ajaks edasi lukatud. Ei, nii ei saa rallit soita. Uhesonaga / konkreetsust ja plaani on nats vaja teha / ja jagada. On andeks antav, et iga otsus ei lahe takke, naiteks, et me otsustame tippu mitte minna, kui ilm on selleks sobiv, kuid on andestamatu, et algusest lopuni valitseb korralagedus, kui ei suuda tagada uksi seda, tuleb votta abiks kohalik giid (9 uks on ilmselgelt sitt suhe).

Ehk siis 2 punkti kokku / tahaks loota, et jargmine ekspeditsioon on olemas selgem kava ja infovahetus, ma saan aru, et eesti magironimismaastiku turism on konkurentsi mottes hore, aga kui neid kaht elementaarset viga ei paranda pole sel uldse tulevikku, eesti patrioodina tahaks, et seda oleks...

Nii, nuud kus olen koik normaalsed blogi lugejad oma sapipuhanguga kaameks ehmatand, kordan veelkord ule, et ise olen happy puppy ja asja vaga sudamesse ei votnud, aga lihtsalt, tuleviku ekspeditsioonide huvides, ei saand mitte vaiki olla.

Jargmine reportaaz Arti seiklustes klaviatuuri man peale tehnilist kogust alkoholi tuleb arvatavasti juba boliiviast.

Ja muideks, seksikamaid pilte ja videosid kui mjina mae peal tegin pole kellegil, aga nende nagemiseks peab Raunole, kes mu malukaardiga eestisse lippab, pugema. Ning lisaks, on mul veel kompromaat video Artist, mille ma eluga riskides tegin (postimajas on pildistamine keelatud), kuidas ta Argentiina tolliputka uksetaga pingil poonab.

Massa

Ciao Mendoza!

Massa ja Rauno joudsid eile Mendozasse, ohtul tahistasime natukene nende saabumist. Natukene liha (lomo 280 grammi, chorizo 490 grammi), moni olu, moni vein, moni fernetcola (ei soovita kellegile, hommikul oli Massal ikka veel 2 promilli sees (Massa utleb, et tegelikult oli 1,52)). Hommikul olime tublid - kahe tunni jooksul onnestus pakk Eestisse saata (Massa oli muidugi nii ebaosav, et seisis kogu aeg vales jarjekorras, endal onnestus tolli ukse taga tukastama jaada). Lahe oli paki saatmise hinnakujundus - algselt mootis tadi valja 530 peesot, kui nagi, et mul veel raha katte jai, siis tegi paar korrektiivi ja hind tousis 650-ni, kui selgus, et mul on 635, siis timmis 631 peeso peale hinna. Lisaks viisime asjad pesemisse ja tegime 3 tunnise louna (lomo 280 grammi, chorizo 490 grammi), kus Aira, Artjomi ja Raunoga mael toimunut arutasime.

Viimased neli kanget (Krisli, Alar, Peep, Rauno) jouavad tana tagasi. Resultaat kahjuks usna tagasihoidlik (Massa ja Rauno kaisid ule 6000 meetri, 4 kanget joudsid kuni ca 6300 meetrini, kuid enne traaversit keerasid tagasi). Paris mitu (mina sealhulgas) on tahtmist tais kunagi veelkord proovida, kuid esmalt tahaks kuskil soojemas kliimas oma voimeid testida. See hooaeg on vist max 5 inimest tipu teinud (uks eestlane sealhulgas), kahjuks pole lihtsalt ilma olnud. Massa kirjutab oma viimastest paevadest mael ise, etteruttavalt voin oelda, et variant neil oli, kuid kahjuks seda ei kasutatud. Endal on kahju, et tervis vastu ei pidanud ja varakult loobuma pidin. Pean ka todema, et natukene panin varustusega puusse. Aconcaguat sain natukene tundma, kuid selle mae toelist palet ei nainud.

Ohtul liigume bussiga edasi, paari paevaga loodame Salar de Uyunisse valja jouda. Edasised plaanid veel osaliselt lahtised, 16.12 peame Cuscos olema. Voimalik, et blogimisse tuleb nuud vaike vahe sisse (Massa kirjutab veel oma sissekande, enne minekut), kuid katsume oma tegemistest siiski jatkuvalt ka uldsust informeerida.

Baaslaagris tagasi

Hola! Tervitused `le pika aja ka moa poolt, nagu pealkirjast nahtub olen ka mina end tagasi alla vedanud. Tuleb ausalt tunnistada, et5 tipus kaimata, tana hommiku sai isegi veits uritatud, aga ilm ei olnud meie pòolt. Et homseks lubati peris taismahulist lumetormi ning edasiseks sobiva ilma osas kindlus puudus ja aja varud hakkasid otsa saama, ronisin koos Raunoga kel lennuki peale kiire alla ´ra. Kaine grupijuht Alar, Peep, Krisli ja Raul jaid veel ules ilma ootama, nad passivad kas Nidos voi Berlinis, viimane paev kui sobiva ilma korral tippu uritatakse on 8-s, vaadates asjaolusid (ebapadevat ilmaennustust) on 7-8 sanss olemas. Endal veits kahju oli otsa ringi poorata, sest tervis peale plastiksaapa jalapeale kaimisest tingitud pisikese luuumbrise poletiku vasaku jala saarekondi allosas oli igati vinks vonks, ja kui tana oleks ilm vahegi luband, tundsin endas voimu tippu ronida kull. Samas usun et aeg on edasi liikuda, endale pakkus rahuldust ka hommikul tehtud 6000 m ning ei tahtnud veel paari paeva ilma oodata, arvestades, et meil aega Cuzcosse jouda ja pulli teha tee peal niigi vaga napilt.
Pealegi, nuud kus mina, kelle parast koik need lumetormid siin olid, seltskonnast ara olen on teistel vahest sanssi :).

Ahjaa, mis lumetormidest ma raagin? No selelst et me Canada laagris `he oo lumega telgis veetsime Art poiss vast juba raakis, aga tookord, kui Art ara vasis ja alla keeras ronisime meiie Nido de Condoresisse, ja no utleme nii, et lopu pooole oli uksteise nagemisega juba raskusi 10 m pealt (ja no ma arvan, et see polnud udusest maskist ning vasimusest:)). Igatahes, telgi `les panek oli ka 8-kesi challenge (meile tulid eesti tudrukud korvaltellgist appi). Panime siis telgi `les, ja pooleks tunniks silma looja,ning siis tegime vea, et vaatsime eeskotta - kurat ksukilt serva alt oli 5 cm lund visand koigi me asjade peale. Vaga pissile voi hambaid pesema see oo ei kiskund. Hommik tuli see eest ilus. Ronisime Berliini ja tagasi, mul hakkas saabas niimoodi jalapeale kaima, et motsin umber poorata, kuid onneks oli Raulil kaasas polveside mis veits valu pehmendas. Siis puhkasime Nidos paeva, uuesti ules, uskumatult kulm oo, hyommikune tippuminku mote, vastik ilm, 6000 peal kaimine ja kogu see alguse vark. Aga nuud ma pean lippama, duss oli uskumatult monus, habemeajamine vaga keerukas, vabalt voinuksin juba `hele tookaaslasele jouluvana pakkumistes konkurentsi pakkuda:). Igatahes, varsti kui nett ei ole enam luksus, pikemalt.
Tanase oo magame Raunoga baaslaagris ara, homme lippame varavasse ja siis ootame ara sinna muuladega joudvad enda ja Arti ning Artjomi asjad ning tuloeme taksiga Mendozasse - nii et olgu veinid tanaseks Rauno sunnaks ostetud kella 21 ajal voi nii kui maabume, seda suuremad, et me teie pagasit tassima peame, laiskvorstid :).