reede, 8. jaanuar 2010

Back in EST

Tere!

Oleme reisikirjana võlgu veel kodutee kirjelduse, siit ta tuleb. Lendasime 3. jaanuaril Quitosse, kus ilma Lonely Planetita (kuhugi sai see maha jäetud) leidsime lühikese otsimise järel hostelli. Alati näljane Massa suundus linna sööma, Ise nautis paari kalja kaasabil Ameerika Jalgpalli. Kuna lennuk Madriidi läks alles 4. jaanuari õhtul, siis kolasime hommikul ja lõuna ajal Quitos, mis vähemalt minu hinnangul on täitsa muhe linn. Kuna muuseumid on esmaspäeviti Quitos suletud (mina kultuurse inimesena tahtsin loomulikult eelkõige muuseumisse, Massa soovid ei kannata kahjuks kirjamusta), siis otsustasime köisraudtee abil 8 USD eest ühe Quitot ümbritseva mäe otsa sõita (nõme on Ecuadoris see, et ilma valehäbita diskrimineeritakse seal välismaalasi - enamik pileteid aga ka näiteks lennujaamamaksud on kohalikele ca 2x korda väiksemad, kui välismaalastele) ja hiljem sõitsime ekvaatorile. Mõlemad vaatamisväärsused olid vaatamist väärt, kuigi esimese puhul võib hinna/nähtu suhte optimaalsuse küsimärgi alla seada.

Pärastlõunal liikusime lennujaama, tasusime ilmselgelt liiga kirve lennujaamamaksu (40,80 USD - kust kurat nad selle 0,80 välja arvutasid) ja kahe hilinenud stardi järel (saldo siis selline, et viiest Lad-Am pinnal tehtud lennust väljus/maandus 1 õigel ajal) asusime Madriidi poole teele. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et nii jura teenindust nagu Iberial pole ma veel näinud (ok, Ryanairis on see kehvem, kuid nende hindade puhul oled selleks valmis).

Kui Quitos oli temperatuur päeval ca 30 kraadi, siis Madriidis oli sooja ainult 7 kraadi. Vaatamata sellele otsustasime õhtul linnas ringi kolada ning kuna olime seal 5. jaanuari õhtul (6. jaanuar on Hispaanias vaba päev, sealsete kommete kohaselt antakse lastele kingid kätte just 6. jaanuaril), siis saime osaks omapärasest karnevalist/rongkäigust: erinevad kohalikud asutused (tuletõrje, loomaaed aga ka erinevad ettevõtted) ja välisriikide esindused olid ehtinud/ehitanud huvitavad sõidukid ning paigutanud nendele lapsi ja täiskasvanuid, kes rahva sekka komme loopisid.

Järgmisel päeval lendasime üle Stockholmi külma Tallinnasse. Vaatamata külmale ilmale oli vähemalt minul süda soe ja rõõmus - taas kodus! Rõõm lahtus natukene, kui oma autot nägin (tegelikult autot eriti ei olnudki näha, pigem seda lumehunnikut, mis selle peal, kõrval jne oli), kuid vähemalt oli neljapäeval 2h sisustatud (siiras tänu siinkohal Vovale, kes lumelabida organiseeris). Alljärgnevalt foto sellest meeldivast olukorrast:



Selline siis meie seiklus oli. Lähiajal plaanis (vähemalt minul) veel väike kokkuvõte kirjutada ja loomulikult pilte blogisse uploadida, nii et stay tuned ja olge moodsad!

2 kommentaari:

  1. Hea kuulda, et kõik hästi läks tagasiteel. Kaur käis aasta alguses ka Piritalt läbi ja tema kommentaarid olid su auto kohta täpselt samasugused :) Kahju kuulda, et lumeskulptuur kevadeni ei püsinud.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et lumeskulptuur oleks seal Jaanipäevani seisnud, kui ma sekkunud poleks.

    VastaKustuta