Minek!

Vaatan mina praegu põrandal omast arust jube suurt 100 liitrist seljakotti ja naeratan rahulolevalt. Ei sega seegi, et näen ka kõiki neid asju mida tripile kaasa vaja võtta on ning ei taipa teps mitte, kuidas asjade hunnik mis 3 korda suurem tundub kui seljakott sinna sisse ära peaks mahtuma. Aga nutab ja mahub ütlen ma, tuleb kunagi minevikus omandatud pakkimiskogemused üles otsida ja asi ära orgunnida. Kuratlikult kiiresti on need viimased ajad siin Eestis möödunud, olen saaremaalt spaast tulles puhkuseks enam vähem välja puhanud. Art poisiga võrreldes pole ma pea üldse eesootavaga tutvuda jõudnud ning erinevalt härra AA-st ei ole mul ka liigesed või seedesüsteem spetsiaalset kuuri läbi teinud. Ja kui ta siin väidab, et pole jõudnud füüsilist teha, siis noh, ütleme nii, et minust on ta seda arvatavasti siiski kordades enam teha jõudnud, kuid eks ma ole alati rääkinud, et trenn on nõrkadele :). Eino tegelt, ma vist veits olen murelik, aga küll asjad laabuvad, alati on ju laabund.

Aga pikk jutt sitt jutt, ühesõnaga, homme on mineks, hüvasti jätusuudlusi punase sumpsiga ja ilma punase sumpsita poisile saab jagada homme kella 17-17.30 sadamas, kust me Ruotsi kunnile külla asume sõitma. Et siis talt Hispaania kunnile kiired tervitused viia ja ära Argentiinasse putkata.